Nõukogu järeldused ja resolutsioonid

ELi Nõukogu

ELi Nõukogu peab läbirääkimisi ja võtab vastu nii õigusakte kui ka dokumente, nagu näiteks järeldused, resolutsioonid ja avaldused, millel puuduvad õiguslikud tagajärjed. Nõukogu kasutab neid dokumente poliitilise seisukoha väljendamiseks ELi tegevusvaldkondadega seotud teemadel. Seda liiki dokumentides üksnes määratletakse poliitilised kohustused või seisukohad – neid dokumente ei ole aluslepingutega ette nähtud. Seetõttu ei ole need õiguslikult siduvad.

Teised ELi institutsioonid kasutavad oma seisukoha väljendamiseks sarnaseid vahendeid. Näiteks Euroopa Komisjon avaldab rohelisi raamatuid, mille eesmärk on edendada ELi tasandil arutelusid teemade üle. Rohelises raamatus kutsutakse asjaomaseid organisatsioone või isikuid üles arutama komisjoni ettepanekuid, millest hiljem võivad saada seadusandlikud aktid. Euroopa Parlament võib samuti koostada resolutsioone ja soovitusi ELi pädevusse kuuluvates küsimustes.

Järeldused ja resolutsioonid 

ELi Nõukogu järeldused võetakse vastu pärast nõukogu istungil toimunud arutelu. Järeldused võivad sisaldada konkreetsel teemal võetud poliitilist seisukohta. Oluline on teha vahet nõukogu järeldustel ja eesistujariigi järeldustel. Nõukogu järeldused teeb nõukogu, samas kui eesistujariigi järeldused kajastavad üksnes eesistujariigi seisukohta ega hõlma nõukogu arvamust.

Nõukogu resolutsioonides määratakse tavaliselt kindlaks edasise töö suunad mingis konkreetses poliitikavaldkonnas. Neil ei ole õiguslikku tagajärge, kuid nendes saab kutsuda komisjoni üles esitama ettepanekut või astuma edasisi samme. Juhul kui resolutsioon hõlmab valdkonda, mis ei kuulu täielikult ELi pädevusse, võetakse vastu nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate resolutsioon.

Nõukogu järelduste ja resolutsioonide peamised liigid 

Järeldusi ja resolutsioone tehakse erinevatel eesmärkidel, näiteks selleks, et:

  • kutsuda liikmesriiki või teist ELi institutsiooni üles võtma konkreetses küsimuses meetmeid. Seda liiki järeldusi võetakse sageli vastu valdkondades, milles EL on pädev toetama, koordineerima või täiendama, näiteks tervishoiu või kultuuri valdkond;

  • paluda komisjonil koostada konkreetsel teemal ettepanek. See võimalus on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 241;

  • koordineerida liikmesriikide võetavaid meetmeid. Neid järeldusi kasutatakse siis, kui ELi Nõukogu täidab poliitikaeesmärki paindliku koordineerimise menetluse alusel. Sellisel juhul koostatakse järeldused või resolutsioonid eesmärkide seadmiseks või edusammude hindamiseks;

  • teha ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames teatavaks ELi seisukoht seoses konkreetse sündmuse või riigiga. Sellistes järeldustes väljendatakse poliitilist seisukohta või antakse hinnang rahvusvahelisele sündmusele ELi nimel;

  • määrata kindlaks ELi ja selle liikmesriikide kooskõlastatud seisukoht, mida väljendatakse rahvusvahelistes organisatsioonides. Näiteks võib ELi Nõukogu koostada järeldusi, millest EL lähtub rahvusvahelistel foorumitel osalemisel;

  • esitada märkusi ja võimalikke lahendusi probleemidele, mida on kirjeldatud Euroopa Kontrollikoja aruannetes

Kuidas see toimib? 

Alaliste esindajate komitee (COREPER)

Alaliste esindajate komitee valmistab ette kõigi nõukogu koosseisude tööd ning jaguneb kaheks: COREPER I ja COREPER II.

Enne kui järeldused vastu võetakse, läbivad nad kolm nõukogu tasandit:

  • töörühm
  • alaliste esindajate komitee (COREPER)
  • nõukogu koosseis
  1. Enne järelduste eelnõu teksti koostamist esitab eesistujariik mõnikord aruteludokumendi, et käsitleda küsimust töörühma tasandil. 
  2. Seejärel koostab nõukogu eesistujariik selle arutelu põhjal järelduste eelnõu teksti; eesistujariiki abistab selles tavaliselt nõukogu peasekretariaat. Poliitiline vastutus järelduste eelnõu eest lasub eesistujariigil.
  3. Töörühm kohtub dokumendi läbivaatamiseks mitu korda. Viimane töörühma arutelu toimub umbes 7–14 päeva enne järelduste esitamist COREPERile, kus jätkatakse järelduste teksti kaalumist.
  4. COREPER vaatab dokumendi läbi umbes kaks nädalat enne nõukogu istungit ja püüab lahendada kõik seni lahendamata küsimused.
  5. Seejärel võtab asjaomane nõukogu koosseis teksti vastu. Nõukogu järeldused peavad kõik liikmesriigid ühehäälselt vastu võtma. Juhul kui ministrid tekstiga ei nõustu, saab veel teha muudatusi.
  6. Erandjuhtudel ei pruugi nõukogu järelduste suhtes kokkuleppele jõuda. Sellisel juhul võetakse tekst mõnikord vastu eesistujariigi järeldustena, milleks ei ole vaja liikmesriikide heakskiitu.