Seadusandlik tavamenetlus

ELi Nõukogu

Kaasotsustamismenetlust rakendati esimest korda 1992. aastal ja 1999. aastal selle kasutamist laiendati. Lissaboni lepingu vastuvõtmisega nimetati kaasotsustamismenetlus ümber seadusandlikuks tavamenetluseks ja sellest sai peamine ELi õigusaktide vastuvõtmisel kasutatav otsuste tegemise menetlus. Kaasotsustamismenetlust kasutatakse umbes 85 poliitikavaldkonna puhul.

Kokkuleppele jõudmine

Nõukogu kasutab mõnikord nn üldist lähenemisviisi, et anda parlamendile märku oma seisukohast komisjoni esitatud seadusandliku ettepaneku suhtes.

Sellist poliitilist kokkulepet kasutatakse tavaliselt seadusandliku menetluse kiirendamiseks ning parlamendi ja nõukogu vahelise esimese lugemise kokkuleppe hõlbustamiseks.

Lühidalt

Seadusandjad: ELi Nõukogu ja Euroopa Parlament

Seadusandliku algatuse õigus: Euroopa Komisjon

Menetluse põhielemendid:

  1. Euroopa Komisjon esitab nõukogule ja Euroopa Parlamendile ettepaneku
  2. Nõukogu ja parlament võtavad seadusandliku ettepaneku vastu kas esimesel või teisel lugemisel
  3. Kui need kaks institutsiooni ei jõua pärast teist lugemist kokkuleppele, kutsutakse kokku lepituskomitee
  4. Kui lepituskomitees kokku lepitud tekst on mõlemale institutsioonile kolmandal lugemisel vastuvõetav, võetakse seadusandlik akt vastu

Kui seadusandlik ettepanek lükatakse menetluse mis tahes etapis tagasi või kui parlament ja nõukogu ei jõua kompromissile, ei võeta ettepanekut vastu ja menetlus lõpeb.

Õiguslik alus: Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 289 ja 294