Nõukogu roll rahvusvahelistes lepingutes

ELi Nõukogu

Rahvusvahelisi lepinguid kasutatakse selleks, et aidata ELil saavutada oma poliitilisi eesmärke. Need lepingud võivad hõlmata ulatuslikke valdkondi, näiteks kaubandust, koostööd ja arengut, või käsitleda selliseid konkreetseid poliitikavaldkondi nagu tekstiilitööstus, kalandus, toll, transport, teadus ja tehnoloogia.

EL peab läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks ja sõlmib neid nii ELi mittekuuluvate riikide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks WTO või ÜROga.

Ainupädevus või jagatud pädevus?

ELil on ainupädevus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid teatavates valdkondades, näiteks siis, kui asjaomane leping mõjutaks ELi ühiseid eeskirju, või kui lepingut on vaja selleks, et aidata ELil teostada oma sisemist pädevust. Nendes valdkondades, kus EL on vastu võtnud konkreetsed ühised eeskirjad, näiteks toll, ei ole liikmesriikidel enam võimalik allkirjastada ELi mittekuuluvate riikidega kokkuleppeid, millel on mõju kõnealustele eeskirjadele. Nendel juhtudel on ELil ka ainupädevus ja ta tegutseb kõikide liikmesriikide nimel.

EL võib rahvusvahelistele lepingutele alla kirjutada ka neis valdkondades, kus tal on liikmesriikidega jagatud pädevus, näiteks välisasjades.

Mida nõukogu teeb?

ELi Nõukogul on oluline roll lepingute üle läbirääkimiste pidamisel ja lepingute sõlmimisel ELi ja ELi mittekuuluvate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Nõukogu on kaasatud menetluse kõikidesse etappidesse, alates läbirääkimisvolituste andmisest komisjonile kuni lepingu liidu nimel allkirjastamiseni ja lõpliku otsuse vastuvõtmiseni, millega võetakse asjaomane leping üle ELi õigusesse.

Nendes valdkondades sõlmitavate lepingute puhul, kus liidul on liikmesriikidega jagatud pädevus, peavad läbirääkimisvolituse andma ka liikmesriikide valitsuste esindajad. See hõlmab enamikke välispoliitikaga seotud lepinguid ja ulatuslikke kaubanduslepinguid.

Nõukogu võib vastu võtta ka otsuse peatada rahvusvahelise lepingu kohaldamine või leping lõpetada. Näiteks 2010. aastal peatas nõukogu Cotonou lepingu artikli 96 kohaldamise Zimbabwe suhtes, millega lõpetati arenguabi andmine kõnealusele riigile. Nõukogu võtab otsuse vastu komisjoni või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepaneku põhjal.

Kuidas see toimib?

Menetlus rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamiseks ja nende lepingute sõlmimiseks on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklites 207 ja 208. Kogu menetluse vältel võtab nõukogu oma otsused vastu peamiselt kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise teel. Siiski kasutab nõukogu ühehäälset hääletamist nendes valdkondades, kus ühehäälsus oleks tavaliselt nõutav, näiteks maksuküsimustes. Jagatud pädevusega valdkondi hõlmavate lepingute puhul võetakse otsused vastu nõukoguga ühisel kokkuleppel (kõikide liikmesriikide nõusolekul).

Läbirääkimismenetlus:

  1. Komisjon esitab nõukogule soovitused iga konkreetse lepingu kohta. Kui leping puudutab peamiselt välis- ja julgeolekupoliitikat, esitab soovitused liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja.
  2. Seejärel võtab nõukogu vastu otsuse, millega antakse luba alustada läbirääkimisi. Tavaliselt võtab nõukogu vastu ka läbirääkimisjuhised, kus esitatakse üldeesmärgid, mida läbirääkimiste käigus tuleb saavutada.
  3. Läbirääkimiste ajal esindab ELi komisjon, välja arvatud juhul, kui leping puudutab välis- ja julgeolekupoliitikat, millisel juhul esindab ELi kõrge esindaja. Läbirääkimised ELi ja ELi mittekuuluvate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vahel toimuvad tavaliselt mitmes voorus.
  4. Mõnda liiki lepingute puhul määrab nõukogu erikomitee, kellega komisjon kogu läbirääkimiste jooksul konsulteerib. Komisjon annab läbirääkimiste edenemisest korrapäraselt aru kõnealusele komiteele ja Euroopa Parlamendile.
  5. Igal ajal läbirääkimiste jooksul võib nõukogu vastu võtta muudetud või uued läbirääkimisjuhised. Seda tehakse läbirääkimispositsiooni muutmiseks või kui läbirääkija (komisjon) soovib varasemalt kokkulepitud positsioonist kõrvale kalduda.
  6. Nõukogu ja komisjon vastutavad ühiselt selle kontrollimise eest, et läbiräägitavad lepingud oleksid kokkusobivad ELi sisepoliitika ja eeskirjadega.
  7. Läbirääkimiste lõpus võtab nõukogu vastu otsuse lepingu allkirjastamise kohta. Mõnel juhul võtab nõukogu vastu ka otsuse lepingu ajutise kohaldamise kohta. Need otsused võetakse vastu komisjoni ettepaneku alusel.
  8. Nõukogu võtab vastu ka lõpliku otsuse lepingu sõlmimiseks. Seda saab teha alles siis, kui Euroopa Parlament on oma nõusoleku andnud (assotsieerimislepingute korral ning nendes valdkondades, kus kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust või nõusolekumenetlust) ning kõik ELi liikmesriigid on lepingu ratifitseerinud. Muudes valdkondades, välja arvatud ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud lepingute puhul, tuleb Euroopa Parlamendiga konsulteerida.