Piiravad meetmed ehk sanktsioonid on oluliseks vahendiks ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas. EL kasutab neid ühe osana integreeritud ja ulatuslikust poliitilisest lähenemisviisist, mis hõlmab poliitilist dialoogi, täiendavaid jõupingutusi ja muid ELi käsutuses olevaid vahendeid.

Peamised eesmärgid sanktsioonide vastuvõtmisel

  • kaitsta ELi väärtusi, põhihuve ja julgeolekut
  • säilitada rahu
  • kinnistada ja toetada demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid
  • vältida konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut

Sanktsiooniga püütakse saavutada sanktsiooni objektiks oleva isiku või üksuse poliitika või tegevuse muutus, et edendada ÜVJP eesmärke. Need võivad olla suunatud järgmiste isikute või üksuste vastu:

  • ELi mitte kuuluvate riikide valitsused nende poliitika tõttu
  • üksused (ettevõtjad), mis annavad vahendeid sanktsioonide sihtmärgiks olevate poliitikameetmete läbiviimiseks
  • rühmitused ja organisatsioonid, näiteks terrorirühmitused
  • üksikisikud, kes toetavad meetmete sihtmärgiks olevat poliitikat, terroristliku tegevusega seotud üksikisikud jne

Sanktsioonid töötatakse välja nii, et võimalikult vähe põhjustatakse halba nendele, kellel ei ole vastutust sanktsioonide vastuvõtmise tinginud poliitikas või tegevuses. Eriti teeb EL tööd selleks, et mõju oleks minimaalne kohalikele tsiviilelanikele ja seaduspärastele tegevustele asjaomases riigis või sellise riigiga tehtavale seaduspärasele koostööle.

Kõik ELi poolt vastu võetud piiravad meetmed on täielikult kooskõlas rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega, muu hulgas inimõigusi ja põhivabadusi puudutavate kohustustega.

Suunised piiravate meetmete kohta

2004. aastal leppis poliitika- ja julgeolekukomitee kokku mõnedes aluspõhimõtetes, mis käsitlevad järgmist:

  • sanktsioonide kasutamine
  • sanktsioonide rakendamine
  • kuidas mõõta ja kontrollida sanktsioonide mõju

Need aluspõhimõtted on lisatud piiravate meetmete rakendamise ja hindamise suunistesse, mille nõukogu võttis esmakordselt vastu 2003. aastal ning mida on muudetud ja ajakohastatud 2005., 2009. ja 2012. aastal.