ELi kaubanduslepingud

Kaupade ja teenustega kauplemine aitab olulisel määral kaasa jätkusuutliku majanduskasvu suurendamisele ja töökohtade loomisele. Rohkem kui 30 miljonit töökohta juba sõltub ekspordist väljapoole ELi. Tulevikus tekkivast ülemaailmsest majanduskasvust 90% leiab aset väljaspool Euroopat. Kaubandus on seega suur majanduskasvu edendav tegur ja ELi jaoks esmajärguline prioriteet.

Nõukogu on pühendunud tugevale ja normidel põhinevale mitmepoolsele kaubandussüsteemile. Vastutustundliku ELi kaubanduspoliitikaga kaasneb kõrge läbipaistvuse tase ja tõhus teabevahetus kodanikega kaubanduse ja avatud turgudega seotud hüvede ja väljakutsete teemal.

Millised on kaubandustõkked?

Valitsused saavad kehtestada kaubandusele teatavaid tõkkeid, et muuta kohalikud kaubad imporditud kaupadega võrreldes konkurentsivõimelisemaks.

Kaubandustõkkeid on mitu liiki. Tariifid on imporditavatele kaupadele kehtestatud tollimaksud. Need loovad kohapeal toodetavatele kaupadele sarnaste imporditud kaupade ees hinnaeelise. Kui tollimaksud on kõrvaldatud, võib kaubanduses siiski esineda palju tõkkeid tulenevalt toodetele ja teenustele kohaldatavatest tehnilistest eeskirjadest.

Mittetariifsed tõkked on piirangud, mis tulenevad keeldudest, tingimustest või konkreetsetest turunõuetest, mis teevad toodete impordi või ekspordi keeruliseks ja/või kulukaks.

Mis on kaubanduskokkulepped?

EL haldab kaubandussuhteid kolmandate riikidega kaubanduskokkulepete abil. Nende mõte on luua paremad kaubandusvõimalused ja ületada kaubandustõkked.

Kaubanduspoliitikat kasutatakse ka selleks, et edendada Euroopa põhimõtteid ja väärtusi, alates demokraatiast ja inimõigustest, kuid ka ELi seisukohti keskkonna, sotsiaalsete ja töötajate õiguste ning arengu suhtes. Seega, nõukogu tagab, et kaubanduskokkulepped kindlustavad ELi väärtusi, standardeid ja reguleerimistavasid. See hõlmab muu hulgas järgmisi valdkondi:

  • säästev areng
  • hea juhtimistava
  • vaba, õiglane ja eetiline kaubandus
  • keskkonnakaitse
  • inimõigused ja töötajate õigused
  • tervise- ja tarbijakaitse
  • loomade heaolu
  • kultuurilise mitmekesisuse kaitse

Millist liiki kaubanduskokkuleppeid on olemas?

ELi ühine kaubanduspoliitika rajaneb Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklil 207. Läbirääkimisi kaubanduskokkulepete üle peetakse kooskõlas ELTLi artiklis 218 sätestatud normidega.

Kaubanduskokkulepete nimed erinevad vastavalt kokkuleppe sisule: Majanduspartnerluslepingud sõlmitakse selliste partneritega nagu Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigid ning nende peamine eesmärk on toetada arengut. Vabakaubanduslepingud arenenud riikide ja tärkava turumajandusega riikidega lähtuvad majandusest ja põhinevad turu vastastikusel avamisel. Nende abil antakse asjaomastele riikidele soodustatud pääs turgudele. Mõned kaubanduskokkulepped on osa laiematest poliitilistest kokkulepetest, selline on olukord näiteks mõnede assotsieerimislepingutega. Selliste laiemate kokkulepete osana nagu partnerlus- ja koostöölepingud sõlmib EL ka soodustusrežiimita kaubanduskokkuleppeid.

Millised ELi ja kolmandate riikide vahelised kaubanduskokkulepped on olemas?

EL on partnerriikidega edukalt sõlminud mitu kaubanduskokkulepet.

Infograafik – ELi kaubandus maailmakaardil

ELi kaubandus maailmakaardil

Käimasolevad kaubandusläbirääkimiste protsessid on muu hulgas järgmised:

  • läbirääkimised USAga Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle
  • läbirääkimised ELi ja Kanada laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu (CETA) üle
  • läbirääkimised ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu üle.
  • 23 WTO liikme, sealhulgas EL, vahel peetavad läbirääkimised teenustekaubanduse lepingu (TiSA) üle

Millist kasu kaubanduskokkulepped annavad?

Kaubandus peaks tooma kasu kõigile – tarbijatele, töötajatele ja ettevõtjatele – ja see peaks pakkuma võrdseid võimalusi kõigi ELi liikmesriikide ja piirkondade ulatuses.

Kaubanduskokkulepetest võib olla kasu mitut moodi:

  • uute turgude avamine ELi kaupadele ja teenustele
  • investeerimisvõimaluste suurendamine ja investeeringute kaitse vastastikkuse ja mõlemapoolse kasu vaimus
  • kaubanduse odavamaks muutmine, kõrvaldades tollimaksud ja vähendades bürokraatiat
  • kaubanduse kiiremaks muutmine, hõlbustades kaupade läbi tolli liikumist ja kehtestades ühised normid tehniliste ja sanitaarstandardite kohta
  • poliitilise keskkonna prognoositavamaks muutmine, võttes ühiseid kohustusi kaubandust mõjutavates valdkondades, nagu intellektuaalomandiõigused, mittetariifsed kaubandustõkked, konkurentsinormid ja riigihangete puhul tehtavate otsuste raamistik
  • säästva arengu toetamine, soodustades koostööd, läbipaistvust ja dialoogi partneritega sotsiaalsetes ja keskkonnaalastes küsimustes

Infograafik – ELi kaubandusläbirääkimised

ELi kaubandusläbirääkimised

ELi kaubanduse kaitsevahendite ajakohastamine

Alaliste esindajate komitee (COREPER) leppis kokku nõukogu läbirääkimispositsioonis ettepaneku suhtes, mis käsitleb ELi kaubanduse kaitsevahendite ajakohastamist – tegemist on nende kaitsevahendite esmakordse põhjaliku läbivaatamisega alates 1995. aastast. Komisjon esitas ettepaneku olemasolevate kaitsevahendite ajakohastamise kohta 2013. aasta aprillis. Kavandatud määrusega muudetakse praegu kehtivaid dumpingu- ja subsiidiumidevastaseid määrusi, et paremini reageerida ebaausatele kaubandustavadele. Eesmärk on kaitsta ELi tootjaid ebaausast konkurentsist tuleneva kahju eest, tagades vaba ja õiglase kaubanduse.

Milline on nõukogu roll kaubandusläbirääkimistes?

Kaubanduspoliitika ja ELi sõlmitud kokkulepete parema rakendamise eest vastutavad komisjon, liikmesriigid ja Euroopa Parlament ühiselt.

Nõukogul on otsustav roll selles protsessis, milles uus kaubanduskokkulepe oma kuju võtab: Ta annab komisjonile loa pidada uue kaubanduskokkuleppe üle ELi nimel läbirääkimisi – seda tehakse dokumendiga, mida üldiselt nimetatakse „läbirääkimisvolitusteks“. Koos selle loa andmisega annab nõukogu sobivad läbirääkimisjuhised, muu hulgas läbirääkimiste eesmärkide ja ulatuse ning võimalike ajapiirangute kohta.

Seejärel peab komisjon partnerriigiga ELi nimel läbirääkimisi, tehes tihedat koostööd nõukogu ja Euroopa Parlamendiga. Ta annab läbirääkimiste kulgemisest nõukogule ja parlamendile korrapäraselt aru. Läbirääkimiste vältel konsulteerib komisjon nõukoguga.

Kui kokkuleppe teksti suhtes on partneritega kokku lepitud, dokument on koostatud ja see on kõigisse ELi ametlikesse keeltesse tõlgitud, esitab komisjon nõukogule ametliku ettepaneku selle vastuvõtmiseks.

Pärast arutelude pidamist nõukogus ja teksti õiguslikku ja keelelist läbivaatamist võtab nõukogu vastu otsuse allakirjutamise kohta. Juhul kui on tegemist segalepinguga, milles käsitletakse valdkondi, mis ei kuulu üksnes ELi pädevusse, vaid ka liikmesriikide pädevusse, teeb nõukogu ka otsuse selle kohta, kas kokkulepet kohaldatakse ajutiselt ning kas seda tehakse täies ulatuses või osaliselt.

Seejärel kirjutavad pooled kokkuleppele ametlikult alla. Nõukogu eesistujariik määrab isiku, kes kirjutab ELi nimel alla. Kui kokkulepe hõlmab mitme eri pädevuse alla kuuluvaid valdkondi (st käsitletakse mitte üksnes ELi, vaid ka liikmesriikide pädevusse kuuluvaid küsimusi), peavad ka kõik liikmesriigid sellele alla kirjutama.

Pärast allakirjutamist edastab nõukogu kokkuleppe koos kokkuleppe sõlmimist käsitleva otsuse eelnõuga Euroopa Parlamendile, et saada parlamendi nõusolek.

Üksnes pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist võtab nõukogu vastu otsuse kokkulepe sõlmida. Kui kokkulepe hõlmab mitme eri pädevuse alla kuuluvaid valdkondi, võib nõukogu kokkuleppe sõlmida alles pärast selle ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt.

Erinevate kaubanduskokkulepete kohta saab teavet nõukogu kokkulepete ja konventsioonide andmebaasist.