ELi kaubanduspoliitika

Kaupade ja teenustega kauplemine aitab olulisel määral kaasa jätkusuutliku majanduskasvu suurendamisele ja töökohtade loomisele. Rohkem kui 30 miljonit töökohta ELis sõltub ekspordist väljapoole ELi. Tulevikus tekkivast ülemaailmsest majanduskasvust 90% leiab prognoosi kohaselt aset väljaspool Euroopat. Kaubandus on seega vahend majanduskasvuks ja ELi jaoks esmajärguline prioriteet.

Nõukogu on pühendunud tugevale ja normidel põhinevale mitmepoolsele kaubandussüsteemile. Vastutustundliku ELi kaubanduspoliitikaga kaasneb kõrge läbipaistvuse tase ja tõhus teabevahetus kodanikega kaubanduse ja avatud turgudega seotud hüvede ja väljakutsete teemal.

Kaubanduspoliitika on ELi ainupädevuses. See tähendab, et kaubandusküsimuses teeb otsuseid ja sõlmib rahvusvahelisi lepinguid EL, mitte liikmesriigid. Kui kokkulepe hõlmab erineva pädevuse alla kuuluvaid valdkondi, võib nõukogu kokkuleppe sõlmida alles pärast selle ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt.

Tegutsedes ülemaailmsel areenil pigem üheskoos ja ühel häälel kui mitmeid eri strateegiaid ellu viies, saab EL võtta ülemaailmses kaubanduses tugeva positsiooni.

EL haldab kaubandussuhteid kolmandate riikidega kaubanduskokkulepete abil. Nende mõte on luua paremad kaubandusvõimalused ja ületada kaubandustõkked.

EL soovib olla kindel, et imporditud tooteid müüakse ELis ausa ja õiglase hinnaga, olenemata nende päritolust. Kaubanduse reguleerimine kaubanduse kaitsevahendite abil on viis kaitsta ELi tootjaid kahju eest ja võidelda välisriigi ettevõtete ebaausa konkurentsi vastu, näiteks dumpingu ja subsiidiumidega.