Eesistuja Donald Tuski kõne ELi liikmesriikide parlamentide esimeestele Roomas

Euroopa Ülemkogu
  • 17.03.2017
  • 17:20
  • Kõne
  • 140/17
  • Institutsioonilised küsimused
17.03.2017
Pressi kontaktteave

Preben Aamann
Euroopa Ülemkogu eesistuja pressiesindaja
+32 22815150
+32 476850543

Võimatu on külastada Senato della Repubblicat ja mitte tunda Palazzo Madama seintesse imbunud ajalugu. See tuletab meile meelde mitte üksnes poliitilist draamat, mis kuulub nüüd kõigi igapäevaellu, vaid ka aastasadade jooksul toimunud suuri sündmusi, mis on pannud aluse Euroopa sünnile. Näiteks üks senati seinu kaunistavaid meistriteosed, Cesare Maccari „Cicerone denuncia Catilina“ , on tänase päeva jaoks justkui loodud. See on poliitiline allegooria demokraatlike institutsioonide võitlusest populismiga ning ühe triumfist teise üle.

See tuletab meile esiteks meelde, et iga poliitilise ühenduse tugevus sõltub tema tahtest ellu jääda, tema tarmukusest ja tarkusest. Teiseks tuletab see meelde, et darvinistlikus poliitilises heitluses on sõnad alati olnud ja jäävad ka tulevikus kõige võimsamaks relvaks.

Cicero ütles: „Vabadus on osalemine võimu teostamises.“ Isegi vanad kreeklased ja roomlased maadlesid probleemiga, mida tähendab tegelikult olla vaba. Kuuskümmend aastat tagasi otsustasid kuue riigi riigimehed, et ainus tõeline vabadus on vabadus tegutseda koos. Teisisõnu, suveräänsus tähendas kohta laua ääres. See on 1957. aastal Rooma lepingu allkirjastamise põhjus. Juhtumisi olen ma sündinud samal aastal ja Rooma lepingul põhinev reaalsus on kujundanud kogu mu elu. Ning ma arvan, et ei pea teile ütlema, kui oluline on minu jaoks täna siin koos teiega olla.

Muidugi tundub tänapäeva vaatenurgast kõik palju suursugusem, kaalutletum ja kalkuleeritum. Rooma lepingu allkirjastajaid tavatsetakse meenutada kui poliitilisi geeniusi ja ühendatud Euroopa evangeliste. Tõde on see, et nad olid juhid oma isiklike kahtlustega, kes olid sündmuste uskumatu surve all ja ülimalt haavatavas olukorras. Euroopa ühine jõuetus pärast Teist maailmasõda sundis neid ühinema. Alternatiivid olid äärmiselt ebaatraktiivsed. Ning sõja hävitustöö õud oli endiselt iga päev selgesti näha.

Nende ärahirmutatud Euroopa riikide haavatavus muutis nad alandlikuks ning andis neile selgust ja suurt tarkust tulla kokku, et allkirjastada Rooma leping. Sellega algas protsess, mis on andnud palju rohkematele riikidele nii idas kui ka läänes tagasi vabaduse ja jõukuse. See on aidanud meil mõista, et kui Euroopa on nõrk, on ka tema riigid nõrgad. Kui Euroopa on tugev, on ka tema liikmesriigid tugevad. Üksnes üheskoos saame teostada oma suveräänsust – olla tõeliselt vabad – laiemas maailmas. See oli tõsi siis ja on tõsi ka praegu. See on tõsi ka kuuekümne aasta pärast.

Rooma leping on osutunud edukaks ka sellepärast, et valitsused lõid selle ja rakendasid seda demokraatlikule üksmeelele tuginedes. Riikide parlamendid, keda te esindate, laenasid seega oma võimu Euroopa ühendusele sõnumiga „Palun tegutsege meie ühise huvi nimel“. See oli laen, mis on intressiga tagasi makstud, isegi kui on tulnud ette pettumusi ja viivitusi.

Keegi ütles kord: „Euroopa on nagu puu. Ta kasvab iga päev, kuid te ei näe seda kunagi kasvamas.“ See tundmus on küll romantiline, kuid siiski tõsi. Rooma lepinguga külvatud seemnest kasvasid muutused, mis on maailma meie ümber muutnud nii palju, et enamik inimesi ei mäleta enam, kuidas asjad varem olid. Leping andis meile avatud meele ja avatud ühiskonnad. Muidugi ka maailma kõige suurema turu meie jõukuse tagamiseks. Raudse eesriide varjus sirguva noore mehena oli mul neid asju peaaegu võimatu ette kujutada, kuigi ma unistasin sellest, et ühel päeval need juhtuvad.

Aastapäev järgmisel nädalal on aeg nii järelemõtlemiseks kui ka tähistamiseks. Isegi kui me näeme oma majanduse haavu tasapisi paranemas, valmistab paljudele inimestele endiselt meeleheidet meie praeguste väljakutsete ulatus ja arv. Kõige suurem neist on Ühendkuningriigi lahkumine ELi liikmesriikide hulgast paari aasta pärast. Parim vastus sellistel rasketel aegadel on saada tagasi lepingu algsete allakirjutanute alandlikkus, selgus ja tarkus. Üksnes siis saame teha õigeid tulevikuvalikuid. Minevik õpetab meile, et Euroopal läheb kõige paremini ja ta on kõige loovam siis, kui ta on kõige haavatavam, nii paradoksaalne kui see ka poleks. Ta saavutab palju rohkem tagasihoidliku ja kannatliku ambitsiooni kui suurte visioonidega.

See on üks põhjus, miks mul on hea meel, et De Gasperi Fondi esinaine Maria Romana De Gasperi on täna siin koos meiega. Nüüd on parim aega tuletada meelde tema isa kuulsaid sõnu: „Tulevikku ei ehitata üles jõu ega vallutusihaga, vaid demokraatliku meetodi kannatliku rakendamise teel, konstruktiivse kokkuleppe vaimus ja austades vabadust.“ Võib-olla need sõnad ei ole piisavalt dramaatilised praegusel Twitteri-poliitika ajastul. Kuid ma hindan siiski nende ehtsust ja jõudu. Ma usun endiselt, et nendest piisab näitamaks suunda meie edasisel teekonnal. Aitäh! Grazie.