Eesistuja Donald Tuski kõne Rooma lepingute 60. aastapäeva tseremoonial

Euroopa Ülemkogu
  • 25.03.2017
  • 11:20
  • Kõne
  • 154/17
  • Institutsioonilised küsimused
25.03.2017
Pressi kontaktteave

Preben Aamann
Euroopa Ülemkogu eesistuja pressiesindaja
+32 22815150
+32 476850543

Ma sündisin täpselt 60 aastat tagasi. Seega olen ma sama vana kui Euroopa Ühendus. Seepärast sooviksin täna kõnelda pisut isiklikumas võtmes. Nagu te teate, on sünnikoht mõnikord isegi tähtsam kui sünniaeg. Minu puhul oli selleks kohaks Gdańsk – linn, mida läbi aastasadade on järjekindlalt ehitanud poolakad ja sakslased, hollandlased, juudid, šotlased ja prantslased. 1945. aastal, kokkusattumuse tõttu samuti märtsis, hävitasid Hitler ja Stalin minu kodulinna vaid mõne päevaga. Linn põletati maani maha.

Olin 8 aastat vana, kui ühendus lõi liitmislepinguga ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni; minu igapäevane koolitee kulges ikka läbi hävitatud linna varemete. Minu jaoks ei olnud Teine maailmasõna midagi abstraktset.

1980. aastal, üks aasta pärast Euroopa Parlamendi esimesi valimisi, sündis minu kodulinnas Gdańskis Solidaarsuse liikumine – Solidarność. Ma olin selle sünni juures, Gdański laevatehase tööliste seas ja koos Lech Wałęsaga, kellel oli julgust öelda kommunistlikule režiimile välja tõde meie unistuste kohta. Need olid lihtsad unistused: unistus väärikusest, vabadusest ja demokraatiast. Sel ajal vaatasime me kõik Lääne suunas, vaba ja ühtehoidva Euroopa suunas, tundes instinktiivselt, et just see oligi meie unistuste tulevik. Ja kuigi meie vastu saadeti tankid ja sõjavägi, elasid need unistused edasi.

Kui 1987. aastal jõustus ühtne Euroopa akt (mis oli ühtse turu alguseks), valmistusime meie Poolas otsustavaks lahinguks. Solidarność võitis ja natuke hiljem langes ka Berliini müür: tee Euroopasse oli meie jaoks lahti. Umbes 20 aastat hiljem, kui ma olin Poola peaminister, avasin ma Euroopa moodsaima staadioni – muidugi minu kodulinnas Gdańskis. Linnas, mis oli selleks ajaks täielikult üles ehitatud ja ilusam kui eales varem. Minu riik oli olnud Euroopa Liidus juba 8 aastat.

Tegin selle lühikese ekskursi ajalukku vaid selleks, et kõik mõistaksid, et miljonitele inimestele – ja täna on need miljonid kogunenud meie pealinnade tänavatele Roomas, Varssavis ja isegi Londonis – ei tähenda Euroopa Liit vaid loosungeid, menetlusi ega eeskirju. Meie liit on tagatis, et vabadus, väärikus, demokraatia ja sõltumatus pole pelgalt meie unistus, vaid igapäevane reaalsus.

Olen elanud üle poole oma elust raudse eesriide varjus, kus isegi unistamine nendest väärtustest oli keelatud. Just see oligi tegelik kahekiiruseline Euroopa. Ja seepärast on mul täna õigus korrata valjusti seda lihtsat tõde: miski meie elus ei ole igavesti tagatud – selleks et ehitada vaba maailma, on vaja aega, suurt pingutust ja ohverdust. Seepärast on selleni jõutud nii vähestes kohtades meie planeedil. Ja meie saime sellega ometi hakkama. Sellist maailma hävitada on väga lihtne. Selleks piisab vaid lühikesest hetkest. Nii nagu juhtus kord minu Gdańskis.

Täna siin Roomas uuendame me ainulaadset vabade rahvaste liitu, mille 60 aastat tagasi kutsusid ellu meie suured eelkäijad. Toona ei kõnelnud nad mitmekiiruselisest Euroopast ega näinud ette võimalust lahkumiseks, vaid panid kogu oma lootuse Euroopa ühtsusele – seda hoolimata kõigist lähiajaloo traagilistest sündmustest. Neil oli Kolumbuse julgus seilata tundmatutesse vetesse, et avastada Uus Maailm.

Niisiis öelge mulle: miks me peaksime kaotama oma usalduse ühtsuse vastu täna? Kas üksnes sellepärast, et sellest on saanud meie reaalsus? Või sellepärast, et oleme sellest tüdinud või väsinud?

Euroopa poliitilise üksusena on kas ühendatud või ei ole teda üldse. Ainult ühendatud Euroopa saab olla suveräänne Euroopa suhetes ülejäänud maailmaga. Ning üksnes suveräänne Euroopa garanteerib sõltumatuse oma rahvastele ja vabaduse oma kodanikele. Euroopa ühtsus ei ole bürokraatlik mudel. See on hulk ühiseid väärtusi ja demokraatlikke standardeid. Täna ei piisa vaid üleskutsest ühtsusele ja protestist mitmel kiirusel liikumise vastu. Palju tähtsam on see, et me kõik austaksime meie ühiseid reegleid, nagu inimõigused ja kodanikuvabadused, sõnavabadus ja kogunemisvabadus, kontrolli- ja tasakaalustussüsteem ja õigusriigi põhimõte. See on meie ühtsuse tõeline alus.

Liit pärast Roomat peaks olema rohkem kui kunagi varem samadele põhimõtetele tuginev liit – liit, mis on väliselt suveräänne ja poliitiliselt ühtne. Tõestage täna, et te olete Euroopa juhid, et te hoolite sellest suurest pärandist, mille me pärisime Euroopa integratsiooni kangelastelt 60 aastat tagasi. Tänan teid!