Schumani deklaratsioon
ELi sünd
9. mail 1950 pandi erakordse deklaratsiooniga alus sellisele Euroopa Liidule, nagu meie seda teame. Lähtekohaks olid kaks aluspõhimõtet: rahu ja solidaarsus.
Sõjajärgne Euroopa
1950. aastal hakkasid Euroopa riigid teise maailmasõja põhjustatud inim- ja majanduskahjudest tasapisi taastuma, kuid seda varjutasid külma sõja põhjustatud uued ülemaailmsed pinged.
Laps Varssavis Püha Kasimiri kiriku varemetes (1945).
Laps Varssavis Püha Kasimiri kiriku varemetes (1945).
Rühm Euroopa poliitikuid, kellest enamik oli olnud kahe maailmasõja hävitustöö tunnistajaks, jagas unistust ühinenud Euroopast, tänu millele saaks ära hoida tulevasi konflikte Euroopa riikide vahel. Neid poliitikuid tuntakse nüüd Euroopa Liidu rajajatena.
Nende unistuse kohaselt pidid Euroopa riigid oma strateegilised ressursid ühendama, et muuta sõda selliste ajalooliste rivaalide nagu Prantsusmaa ja Saksamaa vahel „mitte ainult mõeldamatuks, vaid praktilisel tasandil võimatuks“.
„Söe- ja terasetootmise ühendamine ... muudab nende regioonide saatust, mis on läbi aegade olnud põhilised relvatootjad ja samas nende relvade kõige sagedasemad ohvrid.“
Rahu ja solidaarsus
Ühinenud Euroopa visiooni keskmes oli söe- ja teraseliit. Söel ja terasel põhinev rasketööstus oli varem olnud suveräänsete riikide privileeg ja sõjategevuses otsustava tähtsusega.
Olles veendunud, et nende majandushuvide ühendamine hoiaks ära kartellide ja monopolide tekkimise ning tõstaks elatustaset, astusid Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Madalmaade, Belgia ja Luksemburgi valitsused ajaloolise sammu ühinenud Euroopa suunas.
ELi rajajate seas oli mitmesuguse taustaga inimesi alates vastupanuliikujatest kuni juristide ja parlamendiliikmeteni, kuid neid ühendasid samad unistused rahumeelsest, ühtsest ja jõukast Euroopast.
Mälestusmärk „Hommage aux Pères fondateurs de l’Europe“ Robert Schumani maja ees. Sellel on kujutatud nelja Euroopa rajajat: Alcide de Gasperit, Robert Schumani, Jean Monnet’d ja Konrad Adenauerit.
Mälestusmärk „Hommage aux Pères fondateurs de l’Europe“ Robert Schumani maja ees. Sellel on kujutatud nelja Euroopa rajajat: Alcide de Gasperit, Robert Schumani, Jean Monnet’d ja Konrad Adenauerit
9. mail 1950 kuulutas Prantsusmaa välisminister Robert Schuman välja Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomise, mis viidi ühise ülemameti alluvusse. Hiljem sai see tuntuks Schumani deklaratsioonina.
„Rahu maailmas ei ole võimalik kaitsta ilma loominguliste pingutusteta, mis oleksid vastavuses ähvardavate ohtudega.“
Ühinenud Euroopa
Schumani deklaratsiooni järel kirjutati 18. aprillil 1951 Pariisis alla Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingule. See jõustus 23. juulil 1952 pärast seda, kui Belgia, Saksamaa Liitvabariik, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad (kuus asutajaliikmesriiki) olid lepingu ratifitseerinud.
Lepinguga nähti ette Euroopa Söe- ja Teraseühenduse – esimese riikideülese Euroopa organisatsiooni – loomine. Selle esimese lepingu peamine eesmärk oli luua söe ja terase ühisturg. Samas sooviti sellega panna alus ka majandusühendusele, millest järk-järgult saaks poliitiline liit.
Lepinguga asutati ülemamet, ühisassamblee, ministrite erinõukogu ja Euroopa Kohus, millest hiljem said praeguse Euroopa Liidu institutsioonid: komisjon, parlament, nõukogu ja Euroopa Kohus.
Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kuue liikmesriigi välisministrid Messina konverentsil.
Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kuue liikmesriigi välisministrid Messina konverentsil.
1. ja 2. juunil 1955 Itaalias Messinas toimunud konverentsil töötati välja Euroopa ühisturu kontseptsioon.
Kaks aastat hiljem kajastus see kontseptsioon Rooma lepingutes, mis said nime linna järgi, kus kuus asutajaliikmesriiki lepingud 25. märtsil 1957 allkirjastasid. Rooma lepingud jõustusid 1. jaanuaril 1958.
Aluslepingute allkirjastamise tseremoonia Roomas Kapitooliumil asuvas hoones Palazzo dei Conservatori.
Aluslepingute allkirjastamise tseremoonia Roomas Kapitooliumil asuvas hoones Palazzo dei Conservatori.
„Euroopa ei ühinenud, tuli sõda. Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse.“
Robert Schuman – Euroopa Liidu rajaja
Deklaratsiooni algataja Robert Schuman oli sünnijärgne Saksamaa kodanik. 1919. aastal, pärast Alsace-Lorraine’i piirkonna Prantsusmaale tagastamist, sai temast Prantsusmaa kodanik.
Kui teine maailmasõda algas, oli Schuman Prantsusmaa valitsuses nooremminister.
Sõja ajal hakkas ta tegutsema prantslaste vastupanuliikumises ja ta vangistati. Schuman pääses napilt Dachau koonduslaagrisse saatmisest ja oli järgnevad kolm aastat Prantsusmaal paguluses.
Pärast sõda naasis ta riigi poliitikasse ja töötas mitmel kõrgel ametikohal. Esmalt oli ta rahandusminister ning seejärel (1947. aastal) peaminister, (aastatel 1948–1952) välisminister ja (aastatel 1955–1956) justiitsminister.
Prantsusmaa välisministrina hoidis ta oma ministeeriumis deklaratsiooni koostamisel silma peal. Deklaratsiooni koostasid Paul Reuter, Bernard Clappier, Jean Monnet, Pierre Uri ja Étienne Hirsch.
Robert Schumani tegevus ühinenud Euroopa rajamiseks ei lõppenud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisega.
1958. aastal sai temast praeguse Euroopa Parlamendi eelkäija esimene president.
Kui ta ametist lahkus, andis parlament talle Euroopa Liidu rajaja aunimetuse.
Euroopa päev
1950. aasta 9. mai Schumani deklaratsiooni olulisust arvesse võttes nimetati see päev Euroopa päevaks.
Et tunnustada Robert Schumani teedrajavat tööd ühinenud Euroopa loomiseks, kannab Schumani nime see Brüsseli piirkond, kus asuvad mitme Euroopa Liidu institutsiooni peakorterid.
Tänu
Teise maailmasõja järgne Saksamaa linn (autor teadmata)
Laps Püha Kasimiri kiriku varemetes (Wikimedia, autor teadmata, üldkasutatav)
Muude piltide autoriõiguse omanik on Euroopa Liit
Viimati ajakohastatud 24 aprill 2025
Built with Shorthand