Nõukogu ja parlament saavutasid ühtekuuluvuspoliitika eeskirjade suhtes esialgse poliitilise kokkuleppe

Nõukogu eesistujariik Saksamaa ja Euroopa Parlament jõudsid esialgsele poliitilisele kokkuleppele alakohastatud normides, millega reguleeritakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse alase ELi poliitika aluseks olevaid struktuurifonde.

Kokkulepe hõlmab suuremat osa ühissätete määruse eelnõu tekstist. Selle üldise õigusaktiga konsolideeritakse kaheksat fondi käsitlevad normid ja reguleeritakse ajavahemikul 2021–2027 vastu võetavaid programme.

Eelkõige kehtestatakse selles viis uut poliitikaeesmärki, mis kajastavad ELi poliitilisi prioriteete ja millega määratakse kindlaks valdkonnad, milles tehakse fondide kaudu investeeringuid:

• arukam Euroopa – uuenduslik ja arukas majanduslik ümberkujundamine
• keskkonnahoidlikum, vähese CO₂-heitega Euroopa
• paremini ühendatud Euroopa – liikuvus ja piirkondlike IKT-ühenduste tõhustamine
• sotsiaalsem Euroopa – Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamine
• kodanikele lähemal olev Euroopa – linna- ja maapiirkondade ning rannikualade kestlik ja terviklik areng kohalike algatuste kaudu.

Määruse eelnõu kohaselt tehakse ka mitu muudatust, näiteks:

• vähendatakse bürokraatiat korraldusasutuste puhul
• suurendatakse paindlikkust ressursside tõhusamaks jaotamiseks
• tugevdatakse seost Euroopa poolaastaga
• kehtestatakse rakendamistingimused, mida tuleb kohaldada kogu programmitöö perioodi jooksul, näiteks riigihangete tõhus järelevalve, ELi põhiõiguste harta järgimine ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaldamine
• 2025. aastal tehakse uus vahehindamine tagamaks, et programmides käsitletakse asjakohaselt eelseisvatel aastatel tekkivaid uusi probleeme
• võetakse kasutusele uus kliimamuutuste seiremehhanism, et anda struktuurifondidega suur panus ELi kliimaeesmärkide saavutamisse

Kriisidele reageerimine

Pärast COVID-19 pandeemia puhkemist osutus olemasolev ühtekuuluvusraamistik liikmesriikidele pandeemia esmaste mõjudega toimetulekuks kiire toetuse andmisel väga oluliseks. Sellele positiivsele kogemusele tuginedes on lisatud uus säte, mis võimaldab erandlikele ja ebatavalistele asjaoludele reageerimise korral võtta rahaliste vahendite kasutamisel ajutisi meetmeid.

Peale selle on liikmesriikidel pandeemia majanduslikke tagajärgi arvestades suurem paindlikkus vahendite fondide vahel ümberpaigutamiseks, et rahuldada paremini nende erivajadusi.

Piirkonnad ja kaasrahastamine

Uues ühissätete määruses on pisut muudetud kolme piirkonnakategooriat eraldavaid künniseid:

• vähem arenenud piirkonnad – SKP elaniku kohta on vähem kui 75% ELi keskmisest
• üleminekupiirkonnad – SKP elaniku kohta on vahemikus 75% kuni 100% ELi keskmisest
• enam arenenud piirkonnad – SKP elaniku kohta on rohkem kui 100% ELi keskmisest

Kõik ühtekuuluvusprogrammid nõuavad lisaks ELi poolsele rahastamisele ka riikide osamakseid. Kaasseadusandjad leppisid kokku, et ELi vahendite osakaal ei tohi olla suurem kui:

• 85% vähem arenenud ja äärepoolseimate piirkondade puhul
• 70% üleminekupiirkondade puhul, mis olid ajavahemikul 2014–2020 liigitatud vähem arenenud piirkondadeks
• 60% üleminekupiirkondade puhul
• 50% varem üleminekupiirkondadeks liigitatud enam arenenud piirkondade puhul
• 40% enam arenenud piirkondade puhul.

Ühtekuuluvusfondist toetatakse endiselt ainult neid liikmesriike, kelle kogurahvatulu elaniku kohta on väiksem kui 90% ELi keskmisest. ELi kaasrahastamise määr ei ületa 85%.

Peamised struktuuri- ja investeerimisfondid on Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond+ ja Ühtekuuluvusfond, samas kui uus õiglase ülemineku fond on osa Euroopa rohelisest kokkuleppest. Nendest fondidest rahastatavate programmide eesmärk on vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust liikmesriikides ja kogu Euroopas, tugevdades seeläbi ühtset turgu.

Järgmised sammud

2021. aasta esimestel kuudel Portugali eesistumise ajal viimistlevad kaasseadusandjad määruse eelnõu tervikteksti.