Rändepoliitika: nõukogu jõudis kokkuleppele peamistes varjupaiga- ja rändealastes õigusaktides

Nõukogu astus täna otsustava sammu ELi varjupaiga- ja rände-eeskirjade ajakohastamise suunas. Nõukogu leppis kokku läbirääkimispositsioonis varjupaigamenetluse määruse ning varjupaiga- ja rändehalduse määruse suhtes. See seisukoht on aluseks nõukogu eesistujariigi ja Euroopa Parlamendi vahelistele läbirääkimistele.

Ükski liikmesriik ei suuda rändeprobleemidega üksi toime tulla. Kõige suurema rändesurve all olevad riigid vajavad meie toetust. Kõik liikmesriigid peavad saama olla kindlad, et kokkulepitud eeskirju vastutustundlikult järgitakse. Mul on väga hea meel, et leppisime niisugusel alusel kokku oma läbirääkimisseisukohas.

Rootsi rändeminister Maria Malmer Stenergard

Varjupaigamenetluse ühtlustamine

Varjupaigamenetluse määrusega kehtestatakse kogu ELis ühine menetlus, mida liikmesriigid peavad järgima, kui inimesed taotlevad neilt rahvusvahelist kaitset. Sellega ühtlustatakse menetluskorda (nt menetluse kestus) ja kehtestatakse nõuded varjupaigataotleja õiguste kohta (nt õigus tõlgi teenusele või õigus õigusabile ja esindamisele).

Samuti soovitakse määrusega hoida ära süsteemi kuritarvitamist, sätestades taotlejatele selge kohustuse teha ametiasutustega koostööd kogu menetluse vältel.

Piirimenetlused

Varjupaigamenetluse määrusega kehtestatakse ka kohustuslikud piirimenetlused, mille eesmärk on kiiresti hinnata ELi välispiiridel, kas taotlus on põhjendamatu või vastuvõetamatu. Isikutel, kelle suhtes kohaldatakse piiril toimuvat varjupaigamenetlust, ei ole lubatud liikmesriigi territooriumile siseneda.

Piirimenetlust kohaldataks siis, kui varjupaigataotleja esitab taotluse välispiiril asuvas piiriületuspunktis pärast seda, kui ta peeti kinni seoses välispiiri ebaseadusliku ületamisega, ning pärast saabumist otsingu- ja päästeoperatsiooni järgselt. Menetlus on liikmesriikidele kohustuslik, kui taotleja kujutab endast ohtu riiklikule julgeolekule või avalikule korrale, ta on eksitanud ametiasutusi valeandmete esitamisega või varjanud teavet ning kui taotlejal on kodakondsus, mille tunnustamise määr on alla 20%.

Varjupaiga- ja tagasisaatmismenetluse kogukestus piiril ei tohiks olla pikem kui kuus kuud.

Piisav suutlikkus

Piirimenetluste läbiviimiseks peaksid liikmesriigid saavutama vastuvõtmise ja inimressursside osas piisava suutlikkuse, mis on vajalik selleks, et igal ajal läbi vaadata kindlaks määratud arv taotlusi ja jõustada tagasisaatmisotsuseid.

ELi tasandil on piisav suutlikkus 30 000. Iga liikmesriigi piisav suutlikkus määratakse kindlaks valemi alusel, milles võetakse arvesse ebaseaduslike piiriületuste ja sisenemiskeeldude arvu kolme aasta jooksul.

Dublini eeskirjade muutmine

Kui varjupaiga- ja rändehalduse määruse suhtes saavutatakse kokkulepe, peaks see asendamakehtiva Dublini määruse. Dublini määruses sätestatakse eeskirjad, et määrata kindlaks, milline liikmesriik vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest. Varjupaiga- ja rändehalduse määrusega ühtlustatakse neid eeskirju ja lühendatakse tähtaegu. Näiteks praegune keerukas tagasivõtmismenetlus, mille eesmärk on anda taotleja üle tema taotluse eest vastutavale liikmesriigile, asendatakse lihtsa tagasivõtmisteatega.

Uus solidaarsusmehhanism

Praeguse süsteemi tasakaalustamiseks, kus valdava enamiku varjupaigataotluste eest vastutavad üksikud liikmesriigid, tehakse ettepanek luua uus solidaarsusmehhanism, mis on lihtne, prognoositav ja toimiv. Uutes eeskirjades on ühendatud kohustuslik solidaarsus ja liikmesriikide paindlikkus, et otsustada milline on nende individuaalse osaluse ulatus. See osalus hõlmab ümberpaigutamist, rahalisi toetusi või alternatiivseid solidaarsusmeetmeid nagu töötajate lähetamine või meetmeid suutlikkuse suurendamiseks. Liikmesriikidel on täielik vabadus valida oma osaluse ulatus. Ükski liikmesriik ei ole kunagi kohustatud korraldama ümberpaigutamisi.

Igal aastal on ette nähtud minimaalne arv ümberpaigutamisi liikmesriikidest, kust enamik inimesi siseneb teistesse väiksema rändesurvega ELi liikmesriikidesse. Kokku lepitud ümberpaigutamiste arv on 30 000, samas kui minimaalne rahaline toetus aastas on 20 000 eurot ümberpaigutamise kohta. Neid määrasid võib vajaduse korral suurendada ning arvesse võetakse ka asjaolusid, kus mõnel aastal ei ole solidaarsusvajadusi ette nähtud.

Kui ümberpaigutamislubadusi ei ole piisavalt, võimaldatakse teise tasandi solidaarsusmeetmena teha vastutuse rakendamise erandeid toetatavate liikmesriikide jaoks. See tähendab, et osalev liikmesriik võtab vastutuse vaadata läbi varjupaigataotlused, mille on esitanud isikud, kes tavaolukorras antakse üle vastutavale liikmesriigile (toetatav liikmesriik). See kava muutub kohustuslikuks, kui ümberpaigutamislubadused moodustavad alla 60% nõukogu poolt asjaomaseks aastaks kindlaks määratud vajadustest või kui need ei ulatu määruses sätestatud künniseni (30 000).

Kuritarvitamiste ja teisese rände ärahoidmine

Varjupaiga- ja rändehalduse määrus sisaldab ka meetmeid, mille eesmärk on hoida ära varjupaigataotleja poolt olukorra kuritarvitamist ja teisest rännet (kui rändaja liigub riigist, kuhu ta esimesena saabus teise riiki, et taotleda seal kaitset või alalist ümberasustamist). Määrusega kehtestatakse näiteks varjupaigataotlejatele kohustus esitada taotlus liikmesriigis, kuhu ta esimesena siseneb või kus ta seaduslikult viibib. See pärsib teisest rännet, piirates vastutuse äralangemise või ülemineku võimalust liikmesriikide vahel ning vähendab seega taotleja võimalusi valida liikmesriiki, kus ta oma taotluse esitab.

Kuigi uues määruses tuleks säilitada peamised vastutuse kindlaksmääramise eeskirjad, muudeti kokkulepitud meetmetega selle kestuseks ette nähtud tähtaegu:

• liikmesriik, kuhu taotleja esimesena sisenes, vastutab varjupaigataotluse eest kahe aasta jooksul
• kui riik soovib isiku üle anda liikmesriigile, kes tegelikult vastutab rändaja eest, ja see isik põgeneb (nt kui rändaja varjab end, et vältida üleandmist), läheb vastutus kolme aasta möödudes üleandvale liikmesriigile.
• kui liikmesriik lükkab piirimenetlusel taotluse tagasi, lõppeb tema vastutus selle taotluse esitanud isiku eest 15 kuu möödumisel (pikendatud taotluse korral)

Taustteave ja edasised sammud

Need kaks õigusakti, mille suhtes nõukogu saavutas üldise lähenemisviisi, on osa rände- ja varjupaigaleppest, mis sisaldab ettepanekuid ELi rände- ja varjupaigaeeskirjade reformimiseks. 23. septembri 2020. aasta uue rände- ja varjupaigaleppega esitati mitu seadusandlikku ettepanekut. Need hõlmasid varjupaiga- ja rändehalduse määrust ning 2016. aasta varjupaigamenetluse määruse ettepaneku muutmist.

• Ettepanek: varjupaiga- ja rändehalduse määrus, 13. juuni 2023
• Ettepanek: määrus, millega luuakse rahvusvahelise kaitse ühine menetlus, 14. juuni 2023