Viis põhjust, miks tuleb pöörata tähelepanu antimikroobikumiresistentsuse küsimusele
Antimikroobikumiresistentsus tekib, kui mikroorganism jääb ellu vaatamata sellele, et on puutunud kokku ravimitega, mille eesmärk on seda pärssida või hävitada.
Antimikroobikumiresistentsuse peapõhjused on antimikroobikumide liig- ja väärkasutus. Antimikroobikumid, sealhulgas antibiootikumid, viiruse- ja seenevastased ravimid ning antiparasiitikumid, on sellised ravimid, mida kasutatakse nakkuste ennetamiseks ja raviks inimestel, loomadel ja taimedel.
Antimikroobikumiresistentsuse tavapärane tekkemehhanism:
Nõukogu võttis 13. juunil 2023 vastu soovituse antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks.Algatuse eesmärk on muu hulgas edendada antimikroobikumide vastutustundlikku kasutamist, tõhustada nakkuste ennetamist ja tõrjet ning suurendada uurimistegevust ja innovatsiooni.
1. Igal aastal nakatub 800 000 inimest resistentsete bakteritega.
2020. aastal nakatus Euroopas antibiootikumiresistentsete bakteritega enam kui 800 000 inimest. Selle tagajärjel tekkinud haiguste hulgas olid kopsupõletik, vereringeinfektsioonid ja kõhunakkused.
Nakkuste arv on tõusuteel, olles 2020. aastal küll veidi vähenenud.
Sellel graafikul on näidatud antibiootikumiresistentsete bakteritega nakatumiste hinnanguline arv ELis ja Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).
Joondiagramm, millel on näidatud antibiootikumiresistentsete bakteritega nakatumiste arv ELis ja EMPs 2016.–2020. aastal.
Ajavahemikus 2016–2019 suurenes nakkuste arv igal aastal (2016. aastal oli 685 433 nakkust ja 2019. aastal 865 767 nakkust). 2020. aastal on nakkuste arv madalam (801 517). Vähenemise seletuseks võivad olla seire- ja tervishoiutavade muutumine COVID-19 pandeemia ajal ning viiruse leviku tõkestamiseks võetud meetmed.
OECD andmetel esineb 70% nakkustest tervishoiuasutustes. Antimikroobikumiresistentsus mõjutab negatiivselt operatsioonide tegemist, siirdamist, intensiivravi osutamist ning nõrgestatud immuunsüsteemiga inimeste, näiteks vähipatsientide tervist, kelle jaoks võib lihtne nakkus põhjustada surma.
Kõige haavatavamad rühmad on alla 12-kuused lapsed ja üle 70-aastased eakad. Samuti on meestel naistest suurem tõenäosus resistentsete nakkuste tekkeks.
2. Aastal 2020 suri Euroopas antimikroobikumiresistentsuse tõttu iga päev 100 inimest.
Mõned nakkused, mis olid varem ravitavad, on muutunud raskesti ravitavaks või koguni ravile allumatuks. Kui antimikroobikumiresistentsuse areng jätkub, võivad isegi väiksemad haavad, nakkused ja operatsioonid muutuda eluohtlikuks.
Ravimiresistentsete infektsioonide tõttu sureb igal aastal 35 000 inimest.
Sellel graafikul on näidatud ELis ja EMPs antibiootikumiresistentsete bakteritega nakatumisest tingitud surmajuhtumite hinnanguline arv.
Joonis, millel on näidatud aastatel 2016–2020 ELis ja EMPs antibiootikumiresistentsete bakteritega nakatumisest tingitud surmajuhtumite arv. Ajavahemikus 2016–2019 suurenes surmade arv igal aastal (2016. aastal oli 30 730 surmajuhtumit ja 2019. aastal 38 710 surmajuhtumit).
2020. aastal vähenes surmajuhtumite arv 35 813-ni – see on selline rahvahulk, mille mahutamiseks läheks tarvis ligikaudu 13 kruiisilaeva.
Suremus oli suurim Kreekas ja Itaalias.
Sellel joonisel on näidatud antimikroobikumiresistentsusega seotud surmajuhtumite hinnanguline arv riikide kaupa 100 000 inimese kohta 2020. aastal.
Tulpdiagramm, millel on näidatud antimikroobikumiresistentsusest tingitud surmajuhtumite arv 100 000 inimese kohta ELis ja EMP riikides.
Sellel diagrammil torkab silma Kreeka, kus suremus oli kõige suurem – 20 surmajuhtumit 100 000 inimese kohta. Kreekale järgnes Itaalia 19 surmajuhtumiga 100 000 inimese kohta.
Norras ja Madalmaades oli suremus kõige madalam: mõlemas tuli ette kaks surmajuhtumit 100 000 inimese kohta.
ELi keskmine on 6 surmajuhtumit 100 000 inimese kohta.
3. Antimikroobikumiresistentsust esineb nii loomade, toidu ja taimede puhul kui ka keskkonnas.
Antimikroobikume kasutatakse ka põllumajandusloomade, vesiviljeluse ja muude loomade raviks. Samuti jõuavad need keskkonda inimeste ja loomade uriini ja väljaheidete sees, ravimijäätmete sobimatu kõrvaldamise tõttu, mille käigus need satuvad keskkonda, ja saastunud sõnniku kasutamise tõttu põllumajanduses. Selle tulemusena esineb nende jääke ka pinnases, vees ja taimedes, mis suurendab edasise saastumise ohtu.
Inimeste antibiootikumitarbimine on nüüd toiduloomade omast suurem.
Sellel graafikul on võrreldud põllumajandusloomade ja inimeste antimikroobikumitarbimist. Antibiootikumide kasutamine toiduloomade puhul väheneb.
Joondiagramm, millel on võrreldud põllumajandusloomade ja inimeste antimikroobikumitarbimist.
Antibiootikumide kasutamine toiduloomade puhul on vähenenud 154,7 mg-lt biomassi kilogrammi kohta (2014. aastal) 104,8 mg-le (2018. aastal), samal ajal kui antibiootikumide tarbimine inimeste poolt on suurenenud 125,3 mg-lt (2014. aastal) 131,7 mg-ni (2018. aastal).
Kuigi antibiootikumide tarvitamine loomakasvatuses väheneb, ohustab väärkasutus siiski nii loomi kui ka inimesi, sest loomad võivad resistentseid baktereid otsekontakti või toiduahela kaudu inimestele edasi kanda.
4. Resistentsete bakterite vastu võitlemine toob kaasa märkimisväärsed tervishoiukulud.
Antimikroobikumiresistentsuse hinnanguline kulu Euroopa tervishoiusüsteemidele on 1,1 miljardit eurot aastas.
Kui infektsioon ei reageeri esmavaliku antimikroobikumiga tehtavale ravile (patsiendi jaoks kõige tõhusam ja ohutum ravivõimalus), pöörduvad tervishoiutöötajad kallimatealternatiivide poole, näiteks teise ja kolmanda valiku ravimid (viimased kättesaadavad ravivõimalused). Tüsistused või haiguse/ravi pikem kestus nõuavad mõnikord pikemat haiglas viibimist, millega kaasnevad vastavad kulud.
Resistentsus viimase valiku antibiootikumide suhtes kasvab.
Sellel graafikul on näha, et antimikroobikumiresistentsus teise ja kolmanda valiku antibiootikumide suhtes (mida kasutatakse siis, kui bakterid on muutunud tavaantibiootikumide suhtes resistentseks) on suur ja prognooside kohaselt suureneb see ELis / EMP riikides veelgi. Kui tulemuslikke meetmeid ei võeta, tekitab antimikroobikumiresistentsus ekspertide sõnul märkimisväärset tervise- ja majanduslikku koormust.
Joondiagramm, millel on näidatud antimikroobikumiresistentsus esmavaliku ning teise ja kolmanda valiku antibiootikumide suhtes. 2050. aastaks prognoositakse resistentsuse vähenemist esmavaliku antibiootikumide suhtes 11% võrreldes 2005. aastaga ning resistentsuse suurenemist teise ja kolmanda valiku antibiootikumide suhtes vastavalt 72% ja 119% võrreldes 2005. aastaga.
5. Antimikroobikumiresistentsus kahjustab majandust.
Pikaajaline haigus ja suremus mõjutavad otseselt meie majandust. Antimikroobikumiresistentsus võib häirida ka põllumajandusloomadega ja loomakasvatussaadustega kauplemist, kuna mõjutab loomade tervist ja heaolu ning seega ka nende tootlikkust.
Suurem antimikroobikumiresistentsus tähendab suuremat mõju ülemaailmsele SKP-le.
Sellel joonisel on näidatud, milline on võimalik majanduslik kahju, mis võib tuleneda antimikroobikumiresistentsuse mõjust töötajate tervisele ja loomade tervisele, juhul kui ei võeta tulemuslikke meetmeid.
Joondiagramm, millel on näidatud võimalik majanduslik kahju, mis võib tuleneda antimikroobikumiresistentsuse mõjust töötajate tervisele ja loomade tervisele, juhul kui ei võeta tulemuslikke meetmeid.
Optimistlikus madala antimikroobikumiresistentsuse stsenaariumis prognoositakse, et majanduslik koormus on märkimisväärne – 2050. aastal väheneb SKP maailmas 1,1%.
Pessimistlikus kõrge antimikroobikumiresistentsuse stsenaariumis prognoositakse, et majanduslikud kulud on suured – 2050. aastal väheneb SKP maailmas 3,8%.
Viimati läbi vaadatud: 29. august 2025