ELi eluasemekriis
Euroopa seisab silmitsi kriisiga, mis on tingitud eluasemehindade tõusust ja eluasemekulude suurenemisest. EL teeb tööd selle nimel, et töötada välja taskukohasemate eluasemete kava.
Eluasemekulud kasvavad
Eluasemehinnad on ELis alates 2015. aastast keskmiselt tõusnud kuni 60%, kusjuures mõnes liikmesriigis on hinnad tõusnud üle 200% ning üürihinnad ja energiakulud on samuti jätkuvalt kasvanud.
Samas ei ole leibkondade sissetulekud sellega sammu pidanud, mistõttu on paljudel eurooplastel raskusi oma eluasemekulude katmisega. ELi riigid ja piirkonnad on mõjutatud erineval määral, kuid kriisi laiaulatusliku mõju tõttu on see kõigi eurooplaste ühine probleem.
Praegu moodustab eluase keskmise ELi leibkonna sissetulekust peaaegu viiendiku ning umbes iga kümnes inimene teatab, et ei ole võimeline oma üüri või hüpoteeklaenu õigeaegselt tasuma. Euroopa suuremates linnades on surve veelgi suurem: iga kümnes linnaelanik kulutab üle 40% oma sissetulekust eluasemele.
Selline areng piirab nii potentsiaalsete ostjate kui ka üürnike võimalusi ning muudab taskukohasuse suureks majanduslikuks ja sotsiaalseks probleemiks kogu liidus.
Euroopa suuremates linnakeskustes on korterid üha vähem taskukohased
Alljärgneval diagrammil on näidatud, kui suur on palga prognoositav osakaal, mis kulutatakse üürile erinevates Euroopa suurlinnades 2025. aastal. 100%line suhtarv näitab, et üüri maksmiseks kulub kogu palk, samas kui 100% ületav väärtus tähendab, et üür ületab keskmist palka. Üldiselt peetakse optimaalseks maksta üüri, mis moodustab kuni 30% palgast.
Diagrammil on näidatud, kui suur osa palgast kulutatakse 2025. aastal eeldatavasti üürile erinevates Euroopa suurlinnades.
Kõige kõrgem prognoositav protsentuaalne osakaal palgast, mida kulutatakse üürile, on Lissabonis – 116%.
Suur osa palgast kulub üürile ka teistes linnades: 74% nii Barcelonas kui ka Madridis.
Tähelepanuväärsed on ka Milano ja Rooma (vastavalt 72% ja 65%).
Ebaühtlane eluasemeolukord
Elamistingimused on ELis eri turustruktuuride, õigusraamistike ja finantssüsteemide tõttu märkimisväärselt erinevad. Mõnes liikmesriigis on turul domineerivas positsioonis koduomanikud, samas kui teistes riikides moodustavad turust suure osa üüri- või subsideeritud eluasemed.
Umbes kaks kolmandikku eurooplastest on koduomanikud, kuid see osakaal on riigiti väga erinev. Äärmusteks on Rumeenia, kus 90% elanikest on koduomanikud, ning Madalmaad, kus vaid veidi üle 10% elanikest on koduomanikud. Samal ajal sõltub üle viiendiku inimestest Prantsusmaal subsideeritud üürist, samas kui see kehtib vaid 0,6% rootslaste kohta.
Need struktuurilised erinevused kujundavad seda, kuidas riigid kogevad tõusvaid intressimäärasid, demograafilist survet ja nõudlust suurlinnapiirkondades. Mõnes liikmesriigis tõusevad hinnad pingeliste üüriturgude tõttu; teistes liikmesriikides on piiratud ehitusvõimalused ja suur nõudlus muutnud eluaseme omamise veelgi kättesaamatumaks.
Ka korterite ja majade vaheline tasakaal on liikmesriigiti erinev: peaaegu 72% linnaelanikest elab korterites, samas kui 82% maapiirkondade elanikest elab majades. Prognooside kohaselt kasvab Euroopa linnaelanikkond 2050. aastaks 83%ni, mistõttu eluasemetega seotud surve eeldatavasti suureneb, eelkõige kiiresti kasvavates linnades, kus kättesaadavus ja taskukohasus on juba niigi surve all.
Eluasemestaatus ELi riikides: omamine võrreldes üürimisega
Alljärgneval diagrammil on võrreldud eluasemestaatuseid Euroopa riikides, näidates erinevusi eluaseme omamise ja üürimise määrades. Need andmed toovad esile kõrgemaid eluaseme omamise määrasid Ida-Euroopa riikides, nagu Rumeenia, Bulgaaria või Slovakkia, vastupidiselt kõrgematele üürimise määradele sellistes riikides nagu Austria, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Diagrammil on näidatud eluasemestaatus eri Euroopa riikides, näidates iga riigi elanikkonna osakaalu vastavalt nende eluasemega seotud olukorrale neljas kategoorias:
Omanik ilma hüpoteeklaenu või eluasemelaenuta: nende inimeste osakaal, kes omavad oma kodu täielikult, ilma hüpoteegi või laenuta. Näiteks on suurim osakaal Rumeenias (92,8%).
Omanik, kellel on hüpoteeklaen või eluasemelaen: selles kategoorias on need inimesed, kes omavad oma kodu, kuid kellel on tasumata hüpoteeklaen või eluasemelaen. Madalmaades on hüpoteeklaen 58%-l koduomanikest.
Üürnik, kes maksab turuhinnaga üüri: nende inimeste osakaal, kes üürivad eluaset turuhinnaga. Saksamaal maksab turuhinda 46,9% inimestest, samas kui Bulgaarias on see osakaal 2,4%.
Üürnik, kellel on vähendatud üür või kellel on tasuta eluase: see kategooria näitab nende inimeste osakaalu, kes maksavad vähendatud üüri või kes ei pea oma eluaseme eest üüri maksma. Näiteks Prantsusmaal on see osakaal 21,9% ja Rootsis ainult 0,6%.
Eesmärk on näitlikustada eluaseme omamise ja üürimise erinevusi ELis, tuues esile kõrgemad eluaseme omamise määrad Ida-Euroopa riikides, nagu Rumeenia ja Bulgaaria, võrreldes riikidega, kus kõrgemad on üürimise määrad, nagu Horvaatia ja Ungari.
ELi taskukohaste eluasemete kava
Eluasemepoliitika kuulub liikmesriikide vastutusalasse, kuna ELil puudub selles valdkonnas pädevus. Piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on eluasemekriisiga tegelemisel sageli keskne roll, kuna nad vastutavad eluasemepoliitika rakendamise, ruumilise planeerimise ja üldplaneeringute valdkonna õigusnormide haldamise ning taskukohaste eluasemelahenduste väljatöötamise eest, mis vastavad kogukonna konkreetsetele vajadustele.
Eluasemekriisi tagajärjed mõjutavad aga majanduslikku ja sotsiaalset olukorda kogu Euroopas. Kasvavad eluasemekulud mõjutavad töötajate liikuvust, piiravad juurdepääsu töökohtadele ja haridusele ning suurendavad ebavõrdsust piirkondade ja sotsiaalsete rühmade vahel. Sellise piiriülese mõju tõttu on see küsimus ELi tasandil selgelt oluline.
Seda tunnistades arutasid ELi juhid eluasemetega seotud olukorda Euroopa Ülemkogu 2025. aasta oktoobri kohtumisel ja kutsusid Euroopa Komisjoni üles esitama taskukohaste eluasemete kava, mis toetab liikmesriikide jõupingutusi selles valdkonnas. Komisjoni Euroopa taskukohaste eluasemete kava on esialgu kavas avaldada 2025. aasta detsembris.
Eesistujariik Taani on juba esitanud järeldused tulevase kava kohta, mille kiitsid heaks 26 liikmesriiki. Eelkõige tõid nad esile neli peamist tähelepanu vajavat valdkonda: rahastamine, ehitus ja kestlikkus, planeerimine ja sotsiaalne kaasatus.
Nõukogu kutsus 29. juunil 2026 poliitikakujundajaid üles võtma arvesse eluasemevajaduste ja demograafiliste suundumuste, nagu elanikkonna vananemine, leibkondade suuruse kahanemine ning väljaränne maapiirkondadest, koostoimet. Tähelepanu juhiti Euroopa eluasemekriisi mitmetahulisele ja põlvkondadeülesele olemusele ning selle mõjule sellistele aspektidele nagu ühtekuuluvus, kestlikkus ja konkurentsivõime.
Kuidas reageeris EL 2022. aasta energiakriisile?
Sotsiaalpoliitika
Puhas ja kestlik liikuvus
Viimati läbi vaadatud: 29. juuni 2026