Euroalaga ühinemine

Euroalaga ühinemine tähendab ühinemist maailma suuruselt teise reservvääringuga ja kaubeldavuselt teisel kohal oleva valuutaga.

Euro kasutuselevõtuks peavad riigid täitma 1992. aasta Maastrichti lepingus sätestatud kriteeriumid, mida tavaliselt nimetatakse Maastrichti kriteeriumideks.

Need majanduslikud ja õiguslikud nõuded kehtestati selleks, et liikmesriigid oleksid valmis euro kasutusele võtma ja euroalal sujuvalt toimima.

Viimane euroalaga ühinenud riik on Bulgaaria, kes võttis ühisraha kasutusele 1. jaanuaril 2026.

Euro rahvusvaheline roll

Loobumisklauslid

Kõik ELi liikmesriigid, kes lähenemiskriteeriumidele vastavad, on põhimõtteliselt kohustatud euro kasutusele võtma. Ainus erand on Taani, kellele on ELi aluslepingutes ette nähtud võimalus kasutada nn loobumisklauslit, mis vabastab riigi euro kasutuselevõtmise kohustusest.

Taani võib siiski taotleda euroala liikmeks saamist, kui ta kunagi selle kasuks otsustab.

_{Ühinemise tingimused}

Euroalaga ühinemiseks peavad ELi liikmesriigid täitma konkreetsed eeltingimused:

majanduslikud lähenemiskriteeriumid
õiguslik lähenemine

Majanduslikud lähenemiskriteeriumid

Hindade stabiilsus

Jätkusuutlik intressimäär

Riigi rahanduse jätkusuutlikkus

Stabiilsed vahetuskursid

Hindade stabiilsus

Riigi hinnanäitajad peavad olema püsivalt stabiilsed ning keskmine (aastane) inflatsioonimäär ei tohi ületada rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige madalama inflatsiooniga liikmesriigi määra.

Usaldusväärne ja jätkusuutlik riigi rahandus

Kavandatud või tegelik valitsemissektori eelarve puudujääk ei tohi ületada 3% SKPst
Valitsemissektori võla suhe SKPsse ei tohiks olla üle 60% SKPst

Pikaajalised intressimäärad vastastikuse lähenemise püsikindluse hindamiseks

Riigi keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär ei tohiks ületada kolme kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmist nominaalset pikaajalist intressimäära rohkem kui kahe protsendipunkti võrra.

Vahetuskursi stabiilsus, mis näitab, et majandus suudab taluda valuutakursi kõikumisi

Riik peab vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalema vähemalt kahe aasta jooksul nii, et:

tema vahetuskursis ei ole suuri kõrvalekaldeid ERM II keskkursist
ta ei devalveeri oma vääringu kahepoolset keskkurssi euro suhtes

Vahetuskursimehhanismi (ERM II) eesmärk on näidata, et riigi majandus saab sujuvalt toimida ilma vahetuskursi ülemääraste kõikumisteta.

Kui euroalasse mittekuuluv riik ühineb vahetuskursimehhanismiga ERM II, siis tema omavääring seotakse euroga keskkursiga, mille lepivad kokku euroala liikmesriigid, vahetuskursimehhanismis juba osalevad euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid ja Euroopa Keskpank. Kaasatud on ka komisjon. Omavääringul on seejärel lubatud kõikuda nimetatud kokkulepitud euro keskkursi suhtes ±15% piires.

Kuna ERM II on euro kasutuselevõtu eeltingimus, eeldatakse, et mehhanismiga ühinevad mingis etapis kõik euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid peale Taani.

Alates 2018. aastast kehtib ka tingimus, et vahetuskursimehhanismiga ERM II ühineda soovivad riigid on alustanud tihedat koostööd Euroopa Keskpanga ühtse järelevalvemehhanismiga ja täitnud konkreetsed poliitilised kohustused.

Õiguslik lähenemine

Euroala kandidaatriigid peavad ühtlasi tagama, et riigisisesed õigusaktid on kooskõlas aluslepingu ning Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) ja Euroopa Keskpanga (EKP) põhikirjaga.

Aluslepingus ja põhikirjas on sätestatud keskpankade sõltumatus.

Riigi valmisoleku hindamine: lähenemisaruanded

Vähemalt kord kahe aasta järel analüüsivad Euroopa Keskpank (EKP) ja Euroopa Komisjon, kas euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid (nn liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand) täidavad lähenemiskriteeriume ja on seega valmis euro kasutusele võtma. Kumbki institutsioon esitab oma analüüsi tulemuste kohta lähenemisaruande.

Need aruanded esitatakse ELi nõukogule läbivaatamiseks ja asjakohaste otsuste tegemiseks.

EKP ja komisjon võivad sellise aruande koostada samuti iga kord, kui euroalasse mittekuuluv ja sellega ühineda sooviv riik seda taotleb.

Otsus euro kasutuselevõtu kohta

Selle kohta, kas riik võib euro kasutusele võtta, teeb otsuse ELi nõukogu.

Nõukogu võtab otsuse vastu pärast seda, kui:

ta on saanud komisjonilt vastava ettepaneku
ta on saanud euroala liikmesriikidelt soovituse
ta on konsulteerinud Euroopa Parlamendiga
Euroopa Ülemkogu on seda arutanud

Lõpliku otsuse võtavad vastu kõik ELi liikmesriigid. ELi õigusaktides nimetatakse seda erandi tühistamiseks.

Vahetuskursi fikseerimine

Lisaks fikseerib ELi nõukogu tühistamisvõimaluseta kursi, mida kasutatakse liikmesriigi vääringu eurodeks ümberarvestamisel.

Nõukogu teeb selle otsuse komisjoni ettepaneku alusel ja pärast konsulteerimist Euroopa Keskpangaga.

Euroala liikmesriigid ja euro kasutusele võttev riik teevad nõukogus ühehäälse otsuse.

Euroala liikmesriikide roll

Euroala liikmesriigid esitavad ELi nõukogule soovituse selle kohta, kas konkreetne riik on euro kasutuselevõtmiseks valmis.

Euroala liikmesriigid peavad esitama nimetatud soovituse kuue kuu jooksul pärast seda, kui nõukogu on saanud liikmesriigis euro kasutuselevõtmise kohta komisjonilt ettepaneku.

Euroala liikmesriigid peavad soovituse kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võtma.

Kohustused ühinemisel

Euro kasutuselevõtt hõlmab järgmist:

omavääringu ja euro vahelise vahetuskursi püsivat fikseerimist;
rahapoliitikaga seotud vastutuse üleandmist Euroopa Keskpangale;
liikmesriikidelt oodatakse osalemist koordineeritud kriisiohjes, sealhulgas vajaduse korral finantsabi andmist teistele euroala riikidele, et tagada stabiilsus;
valitsused peaksid teavitama ja harima oma kodanikke euroalaga ühinemisega seotud muutuste teemal, hõlmates ühinemise mõju igapäevaelule ning sellega kaasnevad eelised ja probleemid;
liikmesriikide eelarvepoliitika tihedamat koordineerimist. Iga aasta oktoobris esitavad euroala liikmesriigid komisjonile hindamiseks oma järgmise aasta eelarvekavad. Euroala liikmesriikide suhtes võib kehtestada sanktsioone, kui nad ei täida usaldusväärse ja jätkusuutliku riigi rahandusega seotud kriteeriume.

Euroalaga ühinemine