Cotonou jätkuleping
Cotonou jätkuleping on üldine raamistik, millega reguleeritakse ELi suhteid Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega.
15. novembril sai pärast allkirjastamist Cotonou jätkulepingust Samoa leping.
Samoa leping on üldine raamistik, millega reguleeritakse ELi suhteid Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega.
Uus AKVRO-ELi partnerlusleping
Uus partnerlusleping kujutab endast uut õigusraamistikku, mis reguleerib ELi suhteid 79 riigiga.See hõlmab 47 Aafrika, 16 Kariibi mere ja 15 Vaikse ookeani piirkonna riiki ning Maldiivi Vabariiki.
Lepingu eesmärk on tugevdada ELi ja AKV riikide suutlikkust lahendada ühiselt ülemaailmseid probleeme.
Selles sätestatakse ühised põhimõtted ja see hõlmab järgmist kuut prioriteetset valdkonda:
- demokraatia ja inimõigused
- kestlik majanduskasv ja areng
- kliimamuutused
- inim- ja sotsiaalne areng
- rahu ja julgeolek
- ränne ja liikuvus
Leping hõlmab ühist alust AKV tasandil ning kolme piirkondlikku protokolli Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide jaoks, keskendudes piirkondade erivajadustele.
- Cotonou lepingu jätkuleping: läbirääkijad jõudsid poliitilisele kokkuleppele uue ELi, Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna partnerluslepingu osas (Euroopa Komisjon)
- Tervikliku Aafrika strateegia suunas (Euroopa Komisjon)
20. juulil 2023 andis nõukogu rohelise tule partnerluslepingule kui Cotonou lepingule järgneva, järgmiseks kahekümneks aastaks kehtestatava õigusraamistiku allkirjastamiseks ja ajutiseks kohaldamiseks.
EL ja selle liikmesriigid ning AKVRO liikmed allkirjastavad uue lepingu ametlikult lähikuudel. Selle ajutine kohaldamine algab allkirjastamisele järgneva teise kuu esimesel päeval.
Cotonou leping
Praegune partnerlusraamistik, Cotonou leping, võeti vastu 2000. aastal, et asendada 1975. aasta Lomé konventsioon. Leping sõlmiti 20 aastaks.
Lepingu kehtivus pidi esialgu lõppema 2020. aasta veebruaris. Lepingu sätteid pikendati nii, et neid kohaldatakse kuni 30. novembrini 2021, välja arvatud juhul, kui ELi ja AKV riikide vahelist uut partnerluslepingut hakatakse ajutiselt kohaldama või kui see jõustub enne nimetatud kuupäeva.
Cotonou lepingu eesmärk on vaesuse vähendamine ja lõpptulemusena selle kaotamine ning AKV riikide järkjärgulise maailmamajandusse integreerimise soodustamine.
Leping tugineb kolmele sambale:
- arengukoostöö
- majandus- ja kaubanduskoostöö
- poliitiline mõõde
ELi suhted Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega (Infograafik)
Ühisinstitutsioonid (Cotonou leping)
AKV-ELi partnerluse kõrgeim institutsioon on AKV-ELi ministrite nõukogu. Ministrite nõukogu kohtub kord aastas vaheldumisi Brüsselis või mõnes AKV riigis ning selle moodustavad:
- Euroopa Liidu Nõukogu liikmed
- Euroopa Komisjoni liige
- igast AKV riigist üks valitsusliige
Ministrite nõukogu abistab AKV-ELi suursaadikute komitee, kes jälgib Cotonou lepingu rakendamist.
AKV-ELi arengu rahastamise koostöökomitee analüüsib arengu rahastamise alast koostööd ja jälgib edusamme.
AKV-ELi ministrite ühine kaubanduskomitee arutab AKV riikide võimalikke kaubandusega seotud mureküsimusi. Komitee jälgib majanduspartnerluslepingute läbirääkimist ja rakendamist. Samuti analüüsib komitee mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste mõju AKV-ELi vahelisele kaubandusele ja AKV riikide majandusarengule.
AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee on nõuandev organ, mis koosneb võrdsest arvust ELi ja AKV esindajatest. Assamblee edendab demokraatlikke protsesse ja soodustab ELi ja AKV riikide elanike üksteisemõistmist. Lisaks arutab assamblee arengu ja AKV-ELi partnerluse, sealhulgas majanduspartnerluslepingutega seotud küsimusi.
Aktuaalsed tegevusvaldkonnad
1. Areng
EL toetab paljudele AKV riikidele kasulikke programme ja algatusi. Samuti on ELil programme AKV riikide piirkondliku majanduskasvu ja konkreetsete piirkondade arengu toetamiseks.
ELi uue pikaajalise eelarve (2021–2027) raames rahastab EL enamikku AKV partnerriikidele mõeldud arenguprogramme naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendist „globaalne Euroopa“. Naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi rahastamispakett on kokku ligikaudu 79,5 miljardit eurot (jooksevhindades). Euroopa Arengufondi (EAF), mida rahastati otse liikmesriikide osamaksetest, alates 2021. aastast enam ei ole.
2. Kaubandus
EL on pidanud läbirääkimisi rea majanduspartnerluslepingute üle 79 AKV riigiga. Lepingute eesmärk on luua ühine kaubandus- ja arengupartnerlus, mida toetatakse arenguabiga.
Nõukogu volitab komisjoni lepingute üle läbirääkimisi pidama ning seejärel on nõukogu ülesanne lõplikele lepingutele alla kirjutada.
Majanduspartnerluslepingud Aafrika riikidega
2014. aasta juulis viidi lõpule 16 Lääne-Aafrika riigi, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) ning Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliiduga (WAEMU) peetud läbirääkimised piirkondliku majanduspartnerluslepingu üle. Praegu on käimas allkirjastamise protsess. Kuni täieliku piirkondliku majanduspartnerluslepingu vastuvõtmiseni Lääne-Aafrikaga hakati vastavalt 3. septembril 2016 ja 15. detsembril 2016 ajutiselt kohaldama vahepealseid majanduspartnerluslepinguid Côte d’Ivoire’i ja Ghanaga.
2014. aasta juulis lõppesid edukalt ka läbirääkimised Lõuna-Aafrika Arenguühenduse riikidega. Lepingule kirjutati alla 10. juunil 2016 Kasanes, Botswanas. Seda hakati ajutiselt kohaldama 10. oktoobril 2016.
- EL sõlmib majanduspartnerluslepingu Lõuna-Aafrika Arenguühenduse majanduspartnerluslepingu riikidega (pressiteade, 1. juuni 2016)
- Majanduspartnerlusleping SADC majanduspartnerluslepingu riikidega
Samuti lõppesid 2014. aasta oktoobris edukalt läbirääkimised Ida-Aafrika ühendusega. Praegu on käimas allkirjastamise protsess.
Kamerun allkirjastas ainsa selle piirkonna riigina ELi ja Kesk-Aafrika majanduspartnerluslepingu 15. jaanuaril 2009. Lepingut hakati ajutiselt kohaldama 4. augustil 2014.
Ida- ja Lõuna-Aafrika piirkonnast allkirjastasid majanduspartnerluslepingu 2009. aastal Mauritius, Seišellid, Zimbabwe ja Madagaskar. Kõnealust lepingut on kohaldatud ajutiselt alates 14. maist 2012.
Majanduspartnerluslepingud Kariibi mere piirkonna riikidega
2008. aasta oktoobris allkirjastas EL majanduspartnerluslepingu 15 Kariibi mere piirkonna riigist koosneva Kariibi mere piirkonna foorumi (CARIFORUMi) riikidega. CARIFORUMi-ELi majanduspartnerluslepingut on ajutiselt kohaldatud alates 29. detsembrist 2008.
Majanduspartnerluslepingud Vaikse ookeani piirkonna riikidega
2009. aasta juulis allkirjastati ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheline majanduspartnerluse vaheleping Paapua Uus-Guineaga ning 2009. aasta detsembris Fidžiga. Paapua Uus-Guinea ratifitseeris lepingu 2011. aasta mais. 2014. aasta juulis otsustas Fidži alustada lepingu ajutist kohaldamist. Paapua Uus-Guinea ja Fidži on 14 Vaikse ookeani piirkonna riigi hulgas suurimad osalejad ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelises kaubanduses. Samoa ühines majanduspartnerluslepinguga 21. detsembril 2018 ja Saalomoni Saared 17. mail 2020.
3. Ränne
Ränne on oluline aspekt ELi-AKV riikide suhetes. Selle valdkonna koostööraamistik on sätestatud Cotonou lepingu artiklis 13.
Kõnealune artikkel sisaldab sätteid tingimuste parandamise kohta päritolu- ja transiidiriikides, samuti seadusliku rände ja ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmise kohta.
2015. aasta novembris toimus ELi ja selle küsimusega kõige enam seotud Aafrika riikide juhtide tippkohtumine, et tõhustada rändealast poliitilist koostööd. Nad leppisid kokku tegevuskavas, mis hõlmab 16 konkreetset meedet. Tippkohtumisel käivitati ka Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning seadusliku aluseta rände algpõhjuste ja ümberasustatud isikutega tegelemiseks mõeldud ELi hädaolukorra usaldusfond.
Rändesurvele reageerimine
Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu teevad tööd tervikliku Euroopa rändepoliitika kujundamiseks
4. Nõupidamismenetlus (artikkel 96)
Cotonou lepingus on sätestatud menetlus, mida saab kasutada juhtudel, kui üks pool ei täida partnerluse olulisi tingimusi, milleks on austus inimõiguste, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi vastu.
Selle menetluse eesmärk on partnerite vahel normaalsete suhete taastamine. Kui ei jõuta kokkuleppele, võib protsessi algatanud pool võtta koostööprojektide ja arenguabi osas meetmeid.
Protsessi saab ELi poolt algatada nõukogu, kes kutsub nõupidamisele. Nõukogu juhatab nõupidamisi ja võtab vastu nõupidamise lõpetamise otsuse.