ELi institutsioonide uute juhtide ametisse nimetamise protsess 2019. aastal
Euroopa Ülemkogul on ELi kõrgetele ametikohtadele määramisel tähtis roll. 2. juulil 2019. aastal valis ülemkogu Euroopa Ülemkogu eesistuja ning tegi ettepanekud Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kandidaadi ja Euroopa Keskpanga presidendi kandidaadi kohta.
Euroopa Ülemkogu eesistuja
Vastavalt aluslepingutele (artikli 15 lõige 5) valib Euroopa Ülemkogu oma eesistuja kvalifitseeritud häälteenamusega. Eesistuja ametiaeg on kaks ja pool aastat ning seda on võimalik üks kord pikendada.
2. juulil 2019 valisid ELi juhid Euroopa Ülemkogu eesistujaks Charles Micheli. Ta astus ametisse 1. detsembril 2019.
Euroopa Komisjoni president
Menetlus, millega nimetatakse järgmiseks viieks aastaks ametisse Euroopa Komisjoni president, on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikes 7.
„Võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi ja pärast asjakohaste konsultatsioonide pidamist esitab kvalifitseeritud häälteenamusega otsustav Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendile oma kandidaadi komisjoni presidendi ametikohale. Selle kandidaadi valib Euroopa Parlament oma liikmete enamusega. Kui kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, esitab kvalifitseeritud häälteenamusega otsustav Euroopa Ülemkogu ühe kuu jooksul uue kandidaadi, kelle Euroopa Parlament valib sama korra kohaselt.“ Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõige 7.
Lisaks märgitakse aluslepingutele lisatud deklaratsioonis nr 11, et „Euroopa Parlamendil ja Euroopa Ülemkogul [on] ühine vastutus Euroopa Komisjoni presidendi valimisteni viiva protsessi sujuva kulgemise eest. Enne Euroopa Ülemkogu otsust viivad Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu esindajad seega läbi vajalikud konsultatsioonid kõige sobivamaks peetavas raamistikus.“
Euroopa Ülemkogu võttis 2. juulil 2019 vastu otsuse, millega esitatakse Euroopa Parlamendile Ursula von der Leyeni kandidatuur Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale. Esitatud kandidaat sai 16. juulil 2019 Euroopa Parlamendi heakskiidu.
10. septembril 2019 võttis nõukogu ühisel kokkuleppel komisjoni ametisseastuva presidendi Ursula von der Leyeniga vastu nimekirja isikutest, keda nõukogu paneb ette nimetada komisjoni liikmeteks kuni 31. oktoobrini 2024. Need isikud valiti välja liikmesriikide esitatud soovituste põhjal.
25. novembril 2019 võttis nõukogu ühisel kokkuleppel komisjoni ametisseastuva presidendi Ursula von der Leyeniga vastu uue nimekirja isikutest, keda nõukogu paneb ette nimetada komisjoni liikmeteks kuni 31. oktoobrini 2024.
27. novembril 2019 toimus Euroopa Parlamendis hääletus Ursula von der Leyeni komisjoni heakskiitmiseks. Euroopa Ülemkogu nimetas 28. novembril kirjaliku menetluse teel ajavahemikuks 1. detsembrist 2019 kuni 31. oktoobrini 2024 ametisse uue Euroopa Komisjoni.
Euroopa Komisjoni presidendi valimine (Infograafik)
Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja
Ühtlasi määrab Euroopa Ülemkogu kvalifitseeritud häälteenamusega ja kokkuleppel komisjoni presidendiga ametisse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (artikli 18 lõige 1). Kõrge esindaja, kelle ametiaeg kestab viis aastat, täidab samal ajal ka Euroopa Komisjoni asepresidendi ülesandeid ja juhib välisasjade nõukogu istungeid. Kõrget esindajat abistab Euroopa välisteenistus.
2. juulil 2019 hindas Euroopa Ülemkogu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale sobivaks kandidaadiks Josep Borrell Fontellese. 26. juulil andis komisjoni ametisseastuv president Ursula von der Leyen nõusoleku Josep Borrell Fontellese määramiseks kõrge esindaja ametikohale.
Seejärel määras Euroopa Ülemkogu Josep Borrell Fontellese 6. augustil ametlikult kõrgeks esindajaks.
27. novembril 2019 toimus Euroopa Parlamendis hääletus, et anda heakskiit Ursula von der Leyeni komisjonile täies koosseisus, koos Josep Borrell Fontellesega kui kõrge esindaja ja komisjoni asepresident. Euroopa Ülemkogu nimetas 28. novembril kirjaliku menetluse teel ajavahemikuks 1. detsembrist 2019 kuni 31. oktoobrini 2024 ametisse uue Euroopa Komisjoni.
Euroopa Keskpanga president
Euroopa Ülemkogu nimetab Euroopa Keskpanga (EKP) presidendi ametisse kaheksaks aastaks. Ülemkogu teeb oma (lõpliku) otsuse nõukogu soovituse põhjal. Ülemkogu konsulteerib ka Euroopa Parlamendi ja EKP nõukoguga (kuhu kuuluvad kuus juhatuse liiget ning 19 euroala riigi keskpankade presidendid). Seejärel teeb Euroopa Ülemkogu oma otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega. See menetlus on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 283.
2. juulil 2019 hindas Euroopa Ülemkogu Euroopa Keskpanga presidendi ametikohale sobivaks kandidaadiks Christine Lagarde’i. Nõukogu (majandus- ja rahandusküsimused) esitas seejärel 9. juulil 2019 ametliku soovituse. Euroopa Parlament ja Euroopa Keskpank esitasid oma arvamuse Euroopa Ülemkogule vastavalt 17. septembril ja 25. juulil 2019.
18. oktoobril 2019 nimetas Euroopa Ülemkogu Christine Lagarde’i Euroopa Keskpanga presidendiks 8 aasta pikkuseks ametiajaks, mida ei saa pikendada. Ta astus ametisse 1. novembril 2019.
EKP juhatuse ametisse nimetamine (Infograafik)
Geograafilise, demograafilise ja soolise mitmekesisuse austamine
Aluslepingutele lisatud deklaratsioonis nr 6 on selgelt sätestatud: „Valides isikuid, kellele pakutakse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohta, tuleks asjakohaselt arvestada vajadusega austada liidu ja selle liikmesriikide geograafilist ja demograafilist mitmekesisust.“ Samuti on aluslepingutes üldisemalt sätestatud soolise tasakaalu tagamise vajadus.
ELi riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlikul kohtumisel 23. veebruaril 2018 arutasid ELi juhid kõrgete ametikohtade täitmist, sealhulgas nn esikandidaatide (Spitzenkandidaten) protsessi. Eesistuja Donald Tusk ütles pärast tippkohtumist toimunud pressikonverentsil, et juhid olid arvamusel, et Euroopa Ülemkogu ei saa enne valimisi tagada, et esitab Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ühe esikandidaatidest. Juhid olid üksmeelel, et see protsess ei saa olla mitte mingil moel automaatne. Aluslepingus on väga selgelt sätestatud, et Euroopa Ülemkogul on autonoomne pädevus nimetada kandidaat, võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi ja olles pidanud asjakohaseid konsultatsioone.