Otsuste tegemise protsess: delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid
Mis on delegeeritud õigusakt?
Üldkohaldatav akt, mis ei ole seadusandlik akt ja mille võib vastu võtta üksnes siis, kui seadusandlikus aktis on sätestatud volituste delegeerimine.
Mis on rakendusakt?
Muu kui seadusandlik akt, millega kehtestatakse üksikasjalikud normid, mis võimaldavad õiguslikult siduvaid liidu õigusakte ühetaoliselt rakendada.
Miks neid vaja on?
Delegeeritud õigusaktiga saab komisjon reageerida kiiresti ja paindlikult sellistes valdkondades nagu:
- reisiteave
- toiduainete ja sööda ohutus
- loomatervis ja loomade heaolu
- taimetervis
Delegeeritud õigusakte saab vastu võtta üksnes seadusandlikus aktis ette nähtud volituste delegeerimise alusel.
Kuidas delegeeritud õigusakt vastu võetakse?
Vastuvõtmisele on seatud teatavad tingimused, komisjon koostab delegeeritud õigusaktide eelnõud:
- kooskõlas heakskiidetud õigusaktis sätestatud volituste delegeerimise tingimustega
- koostöös ekspertidega, sealhulgas liikmesriikide ekspertidega
1. samm: Komisjon konsulteerib ekspertide rühmadega ning võtab akti vastu.
Samal ajal: Nõukogu (töörühm) ja parlament (vastutav komisjon) vaatavad ettepaneku läbi [2 kuu jooksul (saab pikendada üks kord)]
1. variant: vastuväiteid pole
Kui vastuväidete esitamise tähtaja jooksul vastuväiteid ei esitata, siis delegeeritud õigusakt jõustub.
2. samm: Komisjon otsustab ise, kas võtta rakendusakti eelnõu vastu või mitte, võttes arvesse komitee arvamust. Komisjon võib aga eelnõu vastu võtta ka siis, kui komitee arvamus on negatiivne.
2. variant: vastuväite esitamine
Nõukogu võib esitada vastuväite kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetud otsusega.
EP täiskogu võib vastuväite esitada oma kohalviibivate liikmete häälteenamusega.
Kui nõukogu või EP esitab vastuväite, ei saa akt jõustuda.
Kuidas rakendusakt vastu võetakse?
Rakendamisvolitused antakse enamasti Euroopa Komisjonile.
Erandkorras antakse need nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja ELi lepingu artiklites 24 ja 26 sätestatud juhtudel nõukogule.
Komiteemenetlus on menetlus, millega reguleeritakse märkimisväärse osa rakendusaktide vastuvõtmist komisjoni poolt.
Komiteed koosnevad ELi riikide esindajatest (liikmesriikide ekspertidest).
1 samm: Komisjoni ette valmistatud rakendusaktide eelnõud esitatakse tavajuhul komiteemenetluse komiteedele. On olemas kahte liiki komiteemenetlust:
Nõuandemenetlus:
1. samm: Nõuandekomitee esitab oma arvamuse lihthäälteenamusega. Arvamus ei ole siduv.
2. samm: Komisjon otsustab ise, kas võtta rakendusakti eelnõu vastu või mitte, võttes arvesse komitee arvamust. Komisjon võib aga eelnõu vastu võtta ka siis, kui komitee arvamus on negatiivne.
Kontrollimenetlus:
1. samm: Kontrollimenetluse komitee peab oma arvamuse vastu võtma kvalifitseeritud häälteenamusega.
1. variant
Kui komitee esitab positiivse arvamuse, võtab komisjon õigusakti vastu.
2. variant
Kui komitee esitab negatiivse arvamuse, ei või komisjon rakendusakti vastu võtta.
3. variant
Kui arvamust ei esitata, võib komisjon rakendusakti eelnõu vastu võtta, välja arvatud komiteemenetluse määruses täpsustatud juhtudel.
4. variant
Negatiivse hääletustulemuse puhul on komisjonil üks kuu meetme eelnõu esitamiseks apellatsioonikomiteele (liikmesriikide eksperdid) või kaks kuud eelnõu uue versiooni esitamiseks samale komiteele.
Rakendusaktid on koheselt kohaldatavad ning menetlus on erinev
1. samm: Kui alusaktis on nii ette nähtud, võtab komisjon nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu rakendusakti vastu enne komiteega konsulteerimist.
Ajakava: Sellist õigusakti võib siiski kohaldada kõige rohkem kuue kuu jooksul, kui alusaktis ei ole sätestatud teisiti.
2. samm: Komisjon peab konsulteerima asjaomase komiteega 14 päeva jooksul pärast akti vastuvõtmist.
1. variant
Kui kohaldatakse kontrollimenetlust ja komitee esitab negatiivse arvamuse, on komisjon kohustatud õigusakti viivitamata kehtetuks tunnistama.
Viimati läbi vaadatud: 3. veebruar 2025