Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevad ELi õigusnormid
ELi liikmesriikide vaheline koordineerimine tagab, et ELi kodanikud saavad oma sotsiaalkindlustusõigusi Euroopas liikumisel ja töötamisel üle kanda.
Prioriteedid ja põhimõtted
Sotsiaalkindlustuse koordineerimise õigusnormidega soovitakse tagada, et kodanikud ei oleks ebasoodsamas olukorras seetõttu, et nad töötavad või elavad teises liikmesriigis.
ELi sotsiaalkindlustuse koordineerimise õigusnorme kohaldatakse järgmise suhtes:
- haigushüvitised, rasedus- ja sünnitushüvitised ning nendega samaväärsed isadushüvitised
- vanaduspensionid ning eelpensioni- ja invaliidsushüvitised
- toitjakaotushüvitised ja matusetoetused
- töötushüvitised
- perehüvitised
- tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitised
ELis kehtivad õigusnormid riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide koostoime koordineerimiseks. Kõik riigid võivad oma äranägemisel otsustada, kes on nende õigusaktide alusel kohustuslikult kindlustatud, milliseid hüvitisi antakse ning millistel tingimustel.
Sotsiaalkindlustuse koordineerimise õigusnormidega välditakse olukorda, kus inimene jääb kindlustuseta, või olukorda, kus tal on piiriüleses olukorras topeltkindlustus.
Peamiste prioriteetide hulka kuuluvad:
- panustamine sotsiaalsesse õiglusesse ning süvendatumasse ja õiglasemasse siseturgu
- selged, õiglased ja täidetavad õigusnormid, mis on olulised tööjõu liikuvuse soodustamiseks
- töötajate vaba liikumine, mis on üks siseturu alustalasid, tugevdades samas riiklike ametiasutuste vahendeid kuritarvituste või pettuse vastu võitlemiseks
ELi sotsiaalkindlustuse õigusnormid tuginevad neljal põhimõttel:
- ainult üks riik: kodanike suhtes kohaldatakse korraga vaid ühe riigi õigust, seega teevad nad sissemakseid ainult ühes riigis
- võrdne kohtlemine: kodanikel on samad õigused ja kohustused kui selle riigi kodanikel, kus nad on kindlustatud
- liitmine: kui kodanikud taotlevad hüvitist, võetakse vajaduse korral arvesse nende varasemad kindlustus-, töötamis- ja elamisperioodid teistes riikides
- ülekandmine: kodanikel, kel on õigus rahalisele hüvitisele ühes riigis, võivad seda üldjuhul saada ka siis, kui nad elavad teises riigis
Peamised kavandatud kohandused
Praegused ELi sotsiaalkindlustuse koordineerimise õigusnormid jõustusid 1. mail 2010. Tööturg ja ühiskond aga muutuvad pidevalt, nagu ka riikide sotsiaalkindlustussüsteemid ja kohtupraktika.
Seetõttu on vaja sihipäraseid kohandusi, tagamaks, et õigusnormid oleksid õiglased, kergemini kohaldatavad ja lihtsamini jõustatavad.
Kehtivate õigusnormide ajakohastamiseks ja lihtsustamiseks ning sotsiaalkindlustuskulude koormuse õiglase jagamise tagamiseks liikmesriikide vahel esitas Euroopa Komisjon 2016. aasta detsembris ettepaneku koordineerimise õigusnormide läbivaatamiseks.
Läbivaatamise peamine eesmärk on jätkata ELi sotsiaalkindlustuse koordineerimise õigusnormide ajakohastamist järgmisel viisil:
- hõlbustades veelgi kodanike õiguste kasutamist
- tagades õigusselguse
- tagades finantskoormuse ausa ja võrdse jagamise
- edendades halduslikku lihtsust ja õigusnormide täidetavust
Määruses keskendutakse mitmele olulisele valdkonnale, milles kehtestataks järgmised normid.
Töötushüvitised
ELi kodanikel avaneks võimalus kanda oma töötushüvitised üle riiki, mis ei ole nende elukohariik, minimaalselt kuueks kuuks.
Kehtestatud on erinorm piirialatöötajatele, kellel on võimalik kanda oma töötushüvitised üle kuni 15 kuuks, välja arvatud juhul, kui hüvitise saamise õiguse aeg on lühem.
Selle kategooria töötajate jaoks saab sotsiaalkindlustuse valdkonnas pädevaks riigiks nende kutsetegevuse riik, kus nad on töötanud, tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana või olnud kindlustatud kauem kui kuus kuud.
Lähetatavate töötajate suhtes kohaldatavad õigusaktid
Töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad peaksid enne nende teise liikmesriiki tööle lähetamist olema kuulunud kolm kuud oma päritoluliikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi.
Lähetava liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi kuulumise maksimaalseks kestuseks jääb 24 kuud. Nii töötajate kui ka füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks on ette nähtud vähemalt kahe kuu pikkune ooteaeg kahe 24-kuulise ajavahemiku jooksul.
Perehüvitised
Ettepanekus võetakse arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-347/12 (Wiering) ja selgitatakse seetõttu perehüvitiste vahelisi erinevusi: rahalised perehüvitised, mille põhieesmärk on asendada teenimata sissetulekut lapse kasvatamise ajal, ning kõik muud perehüvitised.
Majanduslikult mitteaktiivsete liikuvate kodanike juurdepääs teatavatele sotsiaaltoetustele
Selleks et tagada suurem õigusselgus, sisaldab ettepanek Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika loetelu ja selles on sätestatud, et kooskõlas siseriiklike õigusaktide või tavadega ei tohiks liikuvaid kodanikke takistada tegemast sissemakseid ravikindlustusskeemidesse.
Pikaajalised hooldushüvitised
Määrusega kehtestataks pikaajaliste hooldushüvitiste määratlus ja täpsustataks haigushüvitiste peatükis asjaomase protsessi elemente.
Kehtivate õigusnormide läbivaatamine
Nõukogu jõudis 22. aprillil 2026 Euroopa Parlamendiga esialgsele kokkuleppele riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise ajakohastatud normide suhtes. Läbivaatamise eesmärk on ajakohastada norme, muutes need selgemaks, õiglasemaks ja lihtsamini jõustatavaks.
Liikmesriikide alalised esindajad kinnitasid esialgse kokkuleppe 29. aprillil 2026.
Esialgse kokkuleppe peab veel heaks kiitma Euroopa Parlament. Seejärel võtavad mõlemad institutsioonid selle pärast õiguskeelelist viimistlemist ametlikult vastu.
- Nõukogu ja parlament jõudsid esialgsele kokkuleppele sotsiaalkindlustuse koordineerimise suhtes (pressiteade, 22. aprill 2026)
- Sotsiaalkindlustuse koordineerimine: ELi liikmesriikide esindajad kinnitasid esialgse kokkuleppe (29. aprill 2026, pressiteade)
Varasemad läbirääkimised
Läbivaatamise kavandatav õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 48, milles on sätestatud, et Euroopa Parlament ja nõukogu toimivad seadusandliku tavamenetluse kohaselt.
Nõukogu koordineerib liikmesriikide seisukohti uue ettepaneku suhtes. Nõukogu alustas ettepaneku läbivaatamist 2017. aasta jaanuaris ning ministrid on ettepaneku üle pidanud mõttevahetusi mitmel korral.
Nõukogu saavutas 2017. aasta oktoobris ja detsembris kaks osalist läbirääkimisseisukohta („üldine lähenemisviis“) ettepaneku järgmiste peatükkide suhtes:
- majanduslikult mitteaktiivsete liikuvate kodanike juurdepääs teatavatele sotsiaaltoetustele
- lähetatud töötajate ja kahes või enamas liikmesriigis töötavate isikute suhtes kohaldatavad õigusaktid
- pikaajalised hooldushüvitised
- perehüvitised
Nõukogu leppis 21. juunil 2018 kokku oma täielikus läbirääkimisseisukohas. Nende volituste alusel alustas nõukogu eesistujariik läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga, kui viimane oli oma seisukoha vastu võtnud.
- Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine: nõukogu leppis kokku üldises lähenemisviisis (pressiteade, 21.6.2018)
- Seadusandlik tavamenetlus (taustteave)
Taust
ELis on palju aastaid kehtinud liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise raamistik tööjõu liikuvuse hõlbustamiseks. Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise eesmärk ELis on tagada, et igal ELi kodanikul ja ELis elaval kolmanda riigi kodanikul oleks õiglane juurdepääs sotsiaalkindlustusele, olenemata riigist, kus ta elab.
Sellest ajast alates on ELi sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlev õigus arenenud koos Euroopa integratsiooni süvendamisega, samuti koos ELi laienemisega.
Praegu on koordineerimise õigusnormid sätestatud määruses (EÜ) 883/2004 ja selle rakendusmääruses (EÜ) 987/2009.
Selle õigusakti eelnõuga muudetakse määrusi 883/2004 ja 987/2009 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Muutmise eesmärgid on järgmised:
- selgitada, millistel tingimustel võivad liikmesriigid piirata majanduslikult mitteaktiivsete ELi kodanike juurdepääsu sotsiaalhüvitistele
- kehtestada pikaajaliste hooldushüvitiste koordineerimise ühtne kord
- esitada uus töötushüvitiste koordineerimise kord piiriüleste juhtumite puhul
- lisada uued sätted perehüvitiste koordineerimiseks
- selgitada töötajaid käsitlevaid eeskirju
Seotud dokumendid ja väljaanded
Viimati läbi vaadatud: 29. aprill 2026
Piiriülesed sotsiaalkindlustusõigused
EL soovib hõlbustada ELi kodanike liikumist Euroopas ja töötamist teises ELi liikmesriigis, samuti soovib EL kaitsta seejuures kodanike sotsiaalkindlustusõigusi.
Liikumine ja töötamine teises ELi riigis on kõikide ELi kodanike põhiõigus ja ühtse turu nurgakivi. Vaba liikumine ei oleks aga võimalik ilma sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevate ELi õigusnormideta.
Sotsiaalkindlustusõiguste koordineerimist käsitlevate ELi õigusnormidega ei asendata riiklikke süsteeme ühtse Euroopa süsteemiga, vaid nendega püütakse neid süsteeme koordineerida. Sotsiaalkindlustussüsteemid on liikmesriikide ainupädevuses ja need ei kuulu ELis ühtlustamisele.
Kus kohaldatakse sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevaid õigusnorme?
Kõnealused õigusnormid tagavad sotsiaalkindlustuskaitse Euroopas liikumisel ja töötamisel (EL27, Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits).
ELi kodanikel on õigus:
ELi sotsiaalkindlustusõiguste koordineerimine Ühendkuningriigiga
Pärast Ühendkuningriigi lahkumist EList kehtivad alates 1. jaanuarist 2021 konkreetsed koordineerimiseeskirjad. ELi ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud väljaastumislepinguga hõlmatud isikute õigused on jätkuvalt kaitstud.
Isikute puhul, keda väljaastumisleping ei hõlma, reguleeritakse sotsiaalkindlustuse koordineerimist ELi ja Ühendkuningriigi vahel asjakohase kaubandus- ja koostöölepingu protokolliga. Kuigi protokoll sarnaneb ELi normidega ja on ulatusliku kohaldamisalaga, ei näe see ette samasugust kaitsetaset nagu ELi määrused.