ELi kalavarude majandamine
ELi liikmesriigid on ELi ühise kalanduspoliitika kaudu määratlenud ühised eeskirjad kalavarude majandamiseks ja selle tagamiseks, et kalavarusid saab kasutada säästvalt, pakkudes samal ajal tervislikku toitu mõistliku hinnaga.
Miks on ELil vaja kalavarusid majandada?
Kalad ja vesiviljelustooted on tervisliku toitumise oluline osa. EL on maailma suurim mereandide turg. ELis tarbitakse igal aastal keskmiselt 24,4 kg kala või mereande elaniku kohta. 75% tarbitavast kalast ja mereandidest pärineb looduslikest kalavarudest.
Kalavarud ei ole piiramatud ja ülepüük võib mõjutada kalavarude paljunemisvõimet. Ilma teatud kontrollita selle üle, kes mida püüab, võib osa kalavarusid hävineda või nende püük võib muutuda majanduslikult ebaotstarbekaks.
Osa ELi ühisest kalanduspoliitikast – ELi kalavarude majandamise süsteem:
- aitab kaitsta kalavarude taastumist
- loob tingimused tulutoova kalatööstuse arenguks
- jaotab kalapüügivõimalused
- mängib põhirolli mereökosüsteemi kaitsmisel
Püügi piirnormide ja püügikvootide kehtestamine (Infograafik)
ELi kalavarude majandamise süsteem
Kõige olulisemaid ELi kalavarusid ja püügipiirkondi majandatakse ELi tasandil:
- mitmeaastaste kavade kaudu
- aastaste püügi piirnormide (TAC) piires
Igas mitmeaastases majandamiskavas on esitatud kalavarude majandamise eesmärgid ja need võivad sisaldada ka muid spetsiifilisemaid kaitse-eeskirju. Lisaks sisaldavad mitmeaastased kavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärki ja selle saavutamise tähtaega.
EL kehtestab enamiku kaubanduslike kalavarude suhtes iga-aastased püügi piirnormid. Neid piiranguid nimetatakse ka lubatud kogupüügiks (TAC) või kalapüügivõimalusteks. Lubatud kogupüük on ELi liikmesriikide vahel jagatud riiklike kvootide kaudu. Iga liikmesriik vastutab selle eest, et ta oma kvooti ei ületaks.
Kvoodid ja püügipiirangud puudutavad kalavarusid, mida esineb ELi vetes või mida ELi kalalaevad püüavad teatavates väljaspool ELi asuvates vetes.
Põhimõisted
Kalavaru – mere elusressursid, millest saak püütakse. See võib hõlmata ühe või mitme kalaliigi, selgrootute ja taimede populatsiooni.
Lubatud kogupüük (TAC), mida tuntakse ka kui kalapüügivõimalusi – konkreetsest kalavarust püüdmiseks maksimaalselt lubatav kogus (väljendatuna tonnides või arvuliselt)
(Riiklikud) kvoodid – osa lubatud kogupüügist, mis on igale liikmesriigile eraldatud
Maksimaalne jätkusuutlik saagikus – teatava kalavaru suurim lubatud püügikogus, mis ei vähenda selle populatsiooni suurust
Kus asuvad ELi veed?
Kaardil on näidatud ELi liikmesriikide majandusvööndid. Igal riigil on õigus kasutada oma vööndis mereressursse. ELi liikmesriigid haldavad enamikke ressursse ühiselt vastavalt ELi ühise kalanduspoliitika raames kokku lepitud eeskirjadele.
Rannajoon: © EuroGeographics, © FAO (ÜRO). Majandusvööndid: © VLIZ, allikas: Euroopa Komisjon – Eurostat/GISCO
Rahvusvahelised lepingud: kalavarude ühine majandamine
Kalavarude puhul, mida jagatakse või majandatakse ühiselt ELi mittekuuluvate riikidega, tuleb kalapüügivõimalused ELi tasandil kokku leppida selliselt, et arvesse võetakse asjaomaste ELi mittekuuluvate riikidega toimunud konsulteerimise tulemusi. Konsulteerimisel lähtutakse kalavarude majandamise alast koostööd käsitlevatest rahvusvahelistest kokkulepetest.
Rahvusvahelised kokkulepped moodustavad olulise osa ELi kalavarude majandamisest. Rahvusvahelised kalanduskokkulepped võib jagada põhiliselt kaheks – kahepoolsed kokkulepped ja mitmepoolsed kokkulepped.
Püügikvoodid pärast Brexitit (Infograafik)
Pärast Ühendkuningriigi lahkumist EList, määratakse ühiste kalavarude püügivõimalused ELi ja Ühendkuningriigi vahel kindlaks kooskõlas kaubandus- ja koostöölepinguga. 1. mail 2021 jõustunud lepingu kohaselt peavad EL ja Ühendkuningriik iga-aastaseid konsultatsioone, et määrata kindlaks ühiste kalavarude püügivõimalused järgmiseks aastaks.
Milline on nõukogu roll kalavarude majandamisel?
Nõukogul on võtmeroll ELi kalavarude majandamisel ja liikmesriikide ettevõtjate jaoks kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 43.
Nõukogu ülesanded on järgmised:
- määrata kindlaks lubatud kogupüügid (TAC)
- eraldada liikmesriikidele kalapüügivõimalused
Praktikas tähendab see, et igal aastal võtab nõukogu teaduslikul nõuandel põhinevate Euroopa Komisjoni ettepanekute alusel vastu iga majandatava kalavaru iga-aastased püügi piirnormid ja kvoodid. Seda tehakse määruse vormis, mida saab vastavalt vajadusele kogu aasta jooksul ajakohastada.
Rahvusvaheliste kalanduskokkulepete puhul on nõukogul järgmised ülesanded:
- anda volitused läbirääkimiste pidamiseks
- allkirjastada lepingud ELi nimel
- võtta vastu lõplik otsus, millega lepingud võetakse üle ELi õigusesse
Samuti annab nõukogu läbirääkimisvolitused komisjonile, kui viimane esindab ELi mitmesugustes piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides, mille liige EL on.
ELil on ainupädevus mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas ühise kalanduspoliitika raames vastavalt ELi aluslepingutele. Muud kalanduspoliitika valdkonnad (turupoliitika, kontroll ja vesiviljelus) kuuluvad jagatud pädevuse alla. Seadusandlikku tavamenetlust kohaldatakse peaaegu kõigi kalandusalaste otsuste suhtes, välja arvatud püügi piirnormide ja kvootide kehtestamine, mis on nõukogu õigus.